KUNST JA POPP ⟩ Kui oled kord juba purgisuppi saanud, ega siis omatehtut enam tahagi

Takashi Murakami, «Skulls and Flowers Red». Francesca Kirke, «Still Life With Details From a Murakami» PoCo-s. Foto: Eero Vabamägi

Jaapan on tuhande ime maa. Ka popkultuurile on ta palju andnud. Sõbranna rääkis just, kuidas Jaapanis olevat poodides iseteeninduskassad, mis näuvad nagu kassid või hirnuvad nagu hobused. Sellist asja tahaks näha.

Jaapanist on tulnud manga-koomiksid ja anime-multikad oma legendaarses futurismis, videomängud, Hello Kitty, kõikvõimalikud elektroonilised vidinad. 1960ndatel oli seal selline subkultuur, mille liikmed armastasid amfetamiinise peaga seisva mootorratta müra kuulata. Müramuusika kohvikud on Tokyos ka. Perversne rahvas olevat, mõnede meediakujutiste põhjal otsustades meeldib neile veider seks.

Fännikultuur on seal samuti tugev, asju võetakse tõsiselt – kui juba, siis juba. Kui mõni välismaine bänd saab Jaapanis armastatuks, siis armastatakse ta lõhki. Hardcore-fänni tähistamiseks on seal eraldi mõiste – otaku. See on keegi, kes jäägitult fännab ja fännab, neeldub fännamise objekti, kaob selle tekitatud jäneseurgu. Sellest on räägitud ka kui internetiga kaasnevast sotsiaalsest probleemist.