LÕPLIK RAVI ⟩ The Cure’i elujaatava eleegia meistriklass

The Cure'i ninamees Robert Smith on tagasi oma karjääri ühe võimsama albumiga «Songs of a Lost World». Foto: DANIEL BOCKWOLDT/DPA/SCANPIX

The Cure’i 14. stuudioalbum, pärast 16 aasta pikkust pausi ilmunud «Songs of a Lost World» on kindlasti nende diskograafia tippude hulgas.

Bändi kohta, kes pole 16 aastat ühtegi albumit välja andnud, on peagi poole sajandi vanuseks saaval The Cure’il õnnestunud ometi kuidagi kogu aeg relevantne olla. Seda vaatamata sellele, et paljudel vana kooli fännidel kadus bändiga sügavam side ja toitev nabanöör kuskil «Wishi» (1992) ilmumise ajal.

«Songs of a Lost World» on jälle see The Cure, kes andis välja oma depressiivset kallakut arvestades ootamatult popi «The Head on the Doori» (1985), ambitsioonika ja sünkja «Kiss Me, Kiss Me, Kiss Me» (1987) ning romantiliselt ruineeritud ning võimalik, et kõigi aegade parima albumi «Disintegration» (1989). Sünge, majesteetlik ja võimas The Cure on tagasi.