Kraftwerki «Autobahn» 50 ⟩ Sõit, mis ei pea pärale viima

Inimene, masin, loodus – Kraftwerk oma tuntuimas, Vene suprematistilt El Lissitskylt laenatud disainis. Esinemas 2019. aastal Pariisis. Foto: ΛΦΠ/Wikimedia Commons

Kraftwerk on bändidest üks müütilisemaid. Tõsine maaeestlane tunneb neid usutavasti eelkõige Kuldse Trio «Mina olen Robert» järgi. Luksepp Mati isa mul / nimeks pani tema mul / mina olen Robert. Mitte nii tõsine mittemaaeestlane ehk ka mõne muu loo või isegi albumi järgi.

Mõnele seostub Kraftwerki looga «Trans Europa Express» ilmselt nõukaaegse Eesti Raadio välispoliitikasaate «Maailm täna» raadiosignatuur.

Nad on kaks korda Eestiski esinenud – 2004 ja 2018. Muidugi siis juba museaalina.

Mina tõsise maaeestlasena puutusin Kraftwerkiga esimest korda 1990ndate esimeses pooles mingisuguses Mihkel Raua juhitud Raadio 2 laupäevases sissehelistamisega mälumängusaates, nimi küll meelest läinud. Seal täitis Kraftwerki «Pocket Calculator» tühja aega, kui järgmist helistajat liinile oodati. Mäletan, et loos mulle midagi väga meeldis. Need kalkulaatorihelid ilmselt. Ootamiseks sobis hästi.

Nüüdseks räägitakse Kraftwerkist kui popiajaloo kõige olulisemast bändist The Beatlesi kõrval. Mõni on leidnud, et 21. sajandi järjest suurenenud masinamuusikalembus (hip-hop, electropop jne) on Kraftwerki vaata et uhkemalegi kohale tõstnud.

50 aastat tagasi 1. novembril ilmus Düsseldorfi neliku plaat «Autobahn», mis sai nende müüdi loomises tagantjärele vaadates otsustavaks. Süntesaatoripark oli neil selleks ajaks täienenud (ostetud Minimoog-süntesaator maksnud rohkem kui Ralf Hütteri Volkswagen) ja kõla muutunud kraftwerkilikumaks.