Kultuuriheerosed omas mahlas

Doris Kareva, 1983. Foto: Tõnu Tormis

Tõnu Tormise rohketele portreefotodele tausta loomisel tasub teada, et paljud eesti fotograafid on kultuuritegelaste portreteerimist tähtsustanud oma missioonina number üks.

Justkui aimates meie rahvuse etnilise kadumise alalist ja traagilist võimalust, on Eestis läbi aegade püütud süsteemselt salvestada ja kataloogida just neid valitud inimesi, keda me nimetame «eliidiks» – seda ajupotentsi kandjate koorekihti, mille katkematu ida- ja läänetuulte ajalugu on meile kõigele vaatamata alles jätnud. Et seda on tehtud siin näitusel läbi nelja ja poole kümnendi, siis tekib iseenesest küsimus niisuguse tegevuse motivatsioonist ja missioonist. Juhuslik pole seegi, et just hiljuti sai Tõnu Tormis ise 70-aastaseks.

Autori enda sõnutsi polnud tal 10-aastasena, kui pildistamine alguse sai, eriti vajagi põnevaid inimesi kuskile spetsiaalselt otsima minna. Kuna Tormis on Tormis, siis külastasid neid paljud toonased ja praegusedki kultuuritegelased, ja algselt ema õhutusel «ära pildista asju, vaid inimesi» hakkaski noor Tõnu pere- või sugulaskonnale külla tulnud inimesi riburada pidi portreteerima. Hiljem lõpetas ta dirigeerimise eriala Otsa koolis ja pidas ka mõnda aega fotograafiaõpetaja ametit.