Nädala reportaaž ⟩ Kes ei kardaks Halloween’i?

Reibas kollide kompanii seab sammud kommijahile. Pomme kaasas ei ole. Foto: Sander Ilvest

Sügise saabudes hakkab igal aastal kõlama appikarjeid – oktoobrikuu viimasel päeval surevat siinne keel ja kultuur välja. Nimelt tõmbavat eestlusele vee peale õhtupimeduses ringi silkavad kostümeeritud ja kommikottidega lapsukesed.

Et tutvuda võõra kombega ja selle võimalike ohtudega, tuleb sulanduda sündmuste keskele. Ehk vaadata, mida täpselt Halloween’i õhtul tehakse.

Esimese märkusena läheb Halloween’i ja eestluse võrdluses kirja ilmastikuolude analüüs. Selgub, et olgu see laulupidu või kõrvitsapilgar – vihma sajab sama armutult ning külm tuul on valmis kõiki õue eksinuid jalalt niitma. Ühegi kostüümiga ei saa majade vahel patseerida, ilma et ei peaks seda jopega katma.

Siiski paistab ühe Eesti väikelinna tänavatel tegelasi, kel maskid ees või jänesekõrvad peas ja kotikesed käes. Näeme autoaknast ühte eriti efektset tüüpi, kel suur pea ja taaruv samm. Natukese aja pärast muidugi poeb hinge kahtlus, et kas see ikka oli kostüüm ning kas tollel taarujal pelgalt Halloween’ist rõõm põues…