ARVUSTUS ⟩ «Vanamehe muušikal»: kas kõige š***m muusikal?

Vanamees, naabrimees ja võimendatud büstiga naabriplika «Vanamehe muušikali» häbitus läbimängus. Foto: Tairo Lutter / Postimees

«Vanamehe muušikal» on samal ajal nii absoluutne õnnestumine kui ka täielik ebaõnnestumine. Ühest küljest teeb muusikal seda, mida on tegema tulnud, ent teisalt on sel omajagu puudujääke nagu vanal traktoril, mis kohe pärast parandustöid uuesti remonti vajab.

Muusikali kirjutamine on peen kunst. See ei eelda vaid head ideed ja toredat stsenaariumi, vaid ka seda, et sul on stsenaariumist veel parem libreto ning sellega ühtivad toredad, meeldejäävad ja sisutihedad laulud.

Mistõttu on ka mõneti mõistetav, et maailma kõige populaarsemad muusikalid on jätkuvalt Andrew Lloyd Weberi muusikalid, millest valdav osa valmis ligi viiskümmend aastat tagasi. Mitte et uusi muusikale peale ei tuleks. Tuleb küll. Kuid vähe ilmub teatrilavadele muusikale, millel oleks piisavalt ajatust, et ka aastakümneid hiljem relevantsed olla.