:format(webp)/nginx/o/2024/07/01/16193203t1hb4e2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/03/16462692t1ha460.jpg)
Saksa menunäitekirjaniku Kristo Šagori karjäärile 1998. aastal hoo andnud näidend «Kolmekas ilma Simoneta» kutsub vaataja osalema kolme teismelise noormehe intensiivsel hingelisel ühisrännakul.
Pealtnäha surmigav tegevuspaik - ilmetu-hall koolikoridor, õigemini koolidirektori uksetagune ooteruum – osutub raskes seksuaalkuriteos kahtlustatavate noomeeste sisemiste vastuolude ja omavaheliste pingete sopiliseks labürindiks. Kunstnik Kristjan Suitsu tagasihoidlikkus on aidanud tegelaste mentaalse ruumi värvingutel eredamalt esile tõusta.
Teismeliste klassivendade Steni (Rasmus Vendel mängib Simone praegust poiss-sõpra), Andrease (Laurits Muru Simone endise poiss-sõbra rollis) ja Karli (Richard Ester) vendlus ja usaldus pannakse proovile armukadeduse ja süütunde katlas. Katla sisetemperatuuri tõstab juba kirjeldatud klaustrofoobne tegevuspaik, pingeline ootusolukord ise, samuti asjaolu, et Sten ja Andreas vastastikku üksteist ka päriselt Simone vägistamises kahtlustavad.
Kristo Šagori psühholoogilise thrilleri keskmes pole küsimus «kes on süüdi?», vaid kuidas inimesed süüsurve alla sattudes reageerivad, millised varjatud hirmud ja kihid avalduvad siis, kui valitud enesekehtestamise strateegia ei toimi ning sotsiaalsed kaitsemaskid vastastikku puruks rebitakse.
Eriti vihaselt ongi üksteise kõri kallal Simonega lähisuhtes olev Sten ja Simone’ eks Andreas. Laenguks varjatud pinged ja väljendamata tunded, tõukavad nad teineteist sõnade ja vaikusega vaheldumisi manipuleerides äärmustesse. Üsna oodatult vallandub noorte meeste vaheline pinge ühes suures väga hästi lavastatud (lavavõitlusjuht Tanel Saar) kaklusstseenis. Karl on kolmikus selgelt tagaplaanil, vaikne kohaneja, kes igal võimalusel kõrvaklappidesse pageb, keda juhib ebanormaalselt tugev kihk massi sulanduda.
Sten ja Andrease rivaalitsemise vahele jäädes saab kartlikust autsaiderist Karlist mõlema usaldusisik. Vestluses Karliga muutub Sten armastusest rääkides uhkest ja enesekindlast võitjast nutvaks poisiks. Kui paljud täiseas mehed niimoodi oma machomaski taga nutta suudavad kaine peaga?
Ainus eluliselt uskumatu asjaolu selle vägagi lärmaka ja vabavõitluse matši meenutava kakluse juures on, et otse direktori kabinetiukse taga toimuvat mäsu keegi kurjalt takseerima ilmu, ka mitte klassijuhataja, kes poisid kordamööda direktori kabinetti kutsub. Ent direktor ongi Šagori näidendis varjatud tegelane, pigem printsiip kui inimene.
/nginx/o/2024/11/03/16462694t1h7b1f.jpg)
Vaatajapoolset tinglikustamise pingutust vajab ka direktori kabinetiukse kohal särav ja seal ebaloogilisena paiknev tuletõrje varuväljapääsu silt, identne viit on ka koridori parempoolse ukse kohal, kus see mõjub märksa loogilisemana. Pole see Kristjan Suitsu lavaruum nii realistlik ühti, nagu algul paistab. Mingil hetkel aetakse koridorikatlas temperatuur nii kõrgeks, et poistel olekski lihtsam direktori kabinetti põgeneda kui koridori jääda. Loo enda arenguloogika aga jätab neile ainult ühe tõeliselt tasuva põgenemistee.
Koridoris kogetud käivitused ärgitavad tegelasi läbi neljanda kujuteldava koridoriseina paari sammu jagu publiku suunas põgenema. Eeslaval võtavad tegelased maskid maha, tutvustavad iseendale ja publikule ausalt oma tegelikke hirme ja lahendamata probleeme, neid, millest koridoris käiva võimumaskeraadi käigus kõssata ei tihata.
Ruumijaotus on kooskõlas näitekirjaniku taotlusega, näidend kujutabki ju seda, kuidas «üle ääre» aetud inimesed iseendaga ausalt tõtt vaatavad. Eeslava on aususe, vastutuse ja vabaduse ruum, samas kui ilmetus koolikoridoris domineerivad süü- ja võimumängud, valitseb usaldamatus, kõik süüdistavad üksteist ja üritavad dialoogiduellidest iga hinna eest võitjana väljuda.
Eesmise tõeruumi lisamine võimukoridori ette oli lavastaja Leeni Linna mõte, filmitegija taustaga Linna soovis, et tegelased läheneksid sisemonoloogide ajaks vaatajale, nagu filmides näidatakse suurt plaani.
«Kolmekas ilma Simoneta»
VAT Teater
Autor Kristo Šagor, lavastaja Leeni Linna, osaded Richard Ester (Eesti Draamateater), Laurits Muru (Tallinna Linnateater), Rasmus Vendel (Teater Vanemuine)
Esietendus: 1. oktoobril 2024 Sakala 3 Teatrimaja suures saalis, sobilik alates 15. eluaastast. Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1h ja 30 minutit.
Balti Filmi ja Meediakooli lõpetanud ja varem dokumentalisti ning teleajakirjanikuna Ameerika kuulsas meediamajas Vice töötanud Linna on oma teatridebüüdis toetunud filmitegija kogemustele ja tugevustele. Filminduskogemuse ülekanne teatrimeediumisse teinekord ei tööta, seekord on siire õnnestunud, kaasa aitas asjaolu, et Linna sai magistritöö juhendajaks Elmo Nüganeni enese.
Eesti teatri kandvaid pause austava psühholoogilise realismi traditsiooni taustal võiks öelda, et lavastus on suisa «ebaeestilikult» katkematu, hoogne, voolav. Lavastaja sõnul monteeriski ta stseene nagu monteeriks filmi. Vaid mõnel üksikul hetkel tundus, et näitlejad reageerivad sekundi murdosa varem kui oleks usutav, aga kes seda ikka stopperiga mõõta suudab. Polegi vaja.
Voogav montaaž kõlab kokku näidendi autori käekirjaga, Kristo Šagor nii selles kui mõnes teiseski näidendis vormiliselt vaidlustab näidendi jaotumise stseenideks ja misantseenideks. Ka «Kolmekas ilma Simoneta» puhul võib öelda, et seda liigendab pigem dialoogide matemaatiliselt täpne (aga sugugi mitte monotoonne) rütm.
Kristo Šagori hilisemad näidendid on käsitlenud paljuski just teismeiga, tema kohta on öeldud, et tal on teismeliste psühholoogiaga eriti hea kontakt ja seda Šagori tugevust võimendavad hingekriipivad esitused kolmelt noorelt eesti näitlejalt, kellega lavastaja lavakooli magistrantuuris õppides kokku puutus ja hoolikalt rollidesse värbas.
Linnal oleks olnud kergem lavastada tükk Noorsooteatris sealse veidi vanema trupiga, ent lavastaja jäi endale kindlaks. Verinoorte näitlejate kasutamise otsus on end ära tasunud, hoolimata sellest, et kõik kolm töötavad eri teatrimajades ning proovi- ning mänguaegade klapitamine on olnud sedavõrd suurem peavalu. Väga loodan, et lavastuse etenduskordi jagub rohkem kui üheks hooajaks.
Noorte sõnasõjas kõlavad keelelasud on täpsed, väljendus kohati jäme, samas sütitav ja autentne. Iga roppuse taga on päris valu, päris hirm, päris armastusejanu.
«Kolmekas Simoneta» tegelasteks on noored, aga tegemist pole klassikalise noortelavastusega. VAT-teatri uuslavastus ärgitab ka vanemaid vaatajarühmi endalt küsima, millistes «süütundekoridorides» passimisega parasjagu eluaega raisatakse.