ARVUSTUS ⟩ Helilooja sünd koorimuusika vaimust

Ryoji Ikeda kontsert ERMis – eksperiment nii autori, koori kui dirigent Tõnu Kaljuste jaoks. Foto: Margus Kullamaa

Igaühele, kes Ryoji Ikedast midagi teab (mina nende hulka ei kuulu), pidi tema kontsert Eesti Filharmoonia Kammerkooriga (EFK) tulema suure üllatusena.

Ikeda nime olin muidugi kuulnud, muusikat võib-olla mitte, lisaks ajasin teda jõudumööda segi Ryuichi Sakamotoga, keda ma samuti piisavalt kuulnud polnud. Niipalju võis siiski kahtlustada, et kuna Sakamoto on (nagu ma teadsin) helilooja, on seda ka Ikeda. Aga seegi oli vale: tegu on multikunstnikuga, kes end žanripiiridest kuigivõrd piirata ei lase.

Aga asjast. ERMis toimunud (ja Tartu 2024 ühe peaüritusena välja mängitud) kontsert oli, niipalju kui ma aru sain, Ikeda esimene inimhäälele loodud teos, esimene kooriteos; võimalik, et ka esimene akustiline ja kindlasti esimene a cappella teos. Lisaks oli võib-olla (päris kindel pole) tegu formaalse muusikahariduseta Jaapani kunstniku esimese klassikalise muusika teosega. Vau – no tõesti: vau. Tõenäoliselt mitte eriline hüpe inimkonnale, küll aga tohutu hüpe autorile. Sümpaatne oli, et Ikeda kavalehel ausalt tunnistas, et tal heliloojana formaalne haridus puudub, et koorimuusika kirjutamine oli tema jaoks tohutu väljakutse ja et projekt oli vaevarikas (unustamata lisada, et koostöö EFKga oli olnud tema pikaaegne unistus). Niisiis oli tegu eksperimendiga nii autori, koori kui ka selle dirigendi Tõnu Kaljuste jaoks.