/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/11/16478424t1h95ab.jpg)
Henrik Ibseni «Nukumaja» lugu tunneb ilmselt enamik teatrisõpru. Et pahura olemisega ammu elanud näidendimeistri looming vaatajani viia, on vaja leida üks eriline Nora osatäitja ja tõlgendus, mis läheks korda vaatajale siin ja praegu.
Nora roll tõstab Liis Karpovi Eesti teatri esimese klassi tähtede hulka. Teatrikunstis pole nagunii muud mõõdupuud peale shakespeareliku ütlemise, et kuidas teile meeldib.
Kui kirjutada, et mulle meeldis väga, oleks vasturääkimine Laura Jaanholdi lavastusele. Laval juhtunu ei tohiks meeldida kellelegi. Nii et mulle meeldis väga, et mul oli nii ebamugav, oleksin tahtnud kokku tõmbuda pähklikoorena pisikeseks või vajuda nähtamatuna tooli seljatoesse. Endla «Nukumaja» stseenides avalduva ängi ja ahastuse, aga ka armastuse ja kirglikkuse keskel troonib Nora osatäitja jäägitult täiuslik kehastumine kellekski, kellest teatripublik salaja unistab. Ibsen on kirjutanud Nora naisena, kes leiab vaataja silme all oma sisemise jõu.
Liis Karpovi loodud Nora pakatab ilust ja tervisest, tema Nora on füüsiliselt olemas. Karpovi Nora trügib hetkegi häbenemata välja sõnateatri ahistavast raamist, pigem näitab kui räägib. Karpovi mäng on timmitud täpseks alustades näolihasest kuni hääletooni ja kehahoiakuni. Õigupoolest ta täidab kogu lava. Kui tema rolli veel edasi arendada, võiks Nora olla laval nii tantsulavastusena kui ka pika monoloogina.
Ibsen kirjutas «Nukumaja» kolmevaatuselisena, Pärnus pole seda kärbitud. Esimese vaatuse Nora külvab vaatajasse hirmu- ja rõõmusegust abikaasale meeldida tahtmist. Teises vaatuses pöörleb ta meeleheites, et kolmandas end psüühiliselt kokku korjata.
Endla «Nukumaja» on autoritruu lavastus. Teksti on õige pisut kohendatud, muudatused on taktitundelised ja pigem taktikalised. Kui välja arvata esietenduse eelsed ja kavalehe intervjuu naistevastasest vägivallast, siis Jaanhold ega Karpov ei suru oma tõlgendust vaatajale peale. Jaanhold ei näita näpuga, vaataja võib ise mõista ja mõtestada. Seda on vist kohane nimetada eestlaslikuks tagasihoidlikkuseks.
/nginx/o/2024/11/11/16478425t1h2876.jpg)
Esimeses vaatuses loovad Nora ja tema abikaasat Torvaldi mänginud Märt Avandi üle pakutult meelelise õhkonna, mis mõjub vastupidisena. See pole rõõmus kodune erootika ega mehe ja naise armastus, see on midagi muud. Mis täpselt, seda vaatajale ütlema ei tõtata. Esiteks ei luba seda teha Ibseni näidend, teiseks hoiab tegijaid vaos vihjete ja allteksti kammits. Kui otse ära öelda, ei jää teatrilummusest kuigi palju järgi.
Illimar Vihmari lavakujundus toonitab nihestatust. Piisab ühest pilgust Nora ja Torvaldi elutuppa, et mõista, et seal on midagi olulist paigast ära, et kõik ei ole nii nagu näib. Uksed ja jõulukuusk on paigutatud nii, et vaataja võib neid mõista vägivalla märkidena.
Ibseni Torvald oli mõõdukalt jõukas ja kohe-kohe mõõdukalt rikkaks saamas. Endla Torvald võib olla aga nii rikas kui ka vaene. Lavakujunduse ainus realistlik element on päevinäinud diivan. Samasuguseid pisut loppis, aga endiselt tarvitamiskõlbulikke leidub ilmselt paljudes kodudes. Autorid justkui tahaks öelda, et ärge otsige nähtavaga paralleele ainult Eesti rikaste linnaosadest, samasugused inimsuhted võivad ette tulla sissetulekule vaatamata.
Liis Aedmaa ja Laura Võigemast kasutasid Ugala lavastuses „Kui sa tuled, too mul lilli“ võtet, millega näidendi peategelane, vägivaldse suhte käes kannatanud Ilo-Ann Saarepera tegelaskuju moondub aina enam ja enam, kuni temast saab roosipõõsas.
/nginx/o/2024/11/11/16478426t1h2945.jpg)
Ibseni näidendi lavastus Endlas algab punktist, kus vägivalla ohver on juba nukkunud. Nii astubki Liis Karpov lavale piltlikult öeldes roosipõõsana. Karpovi versioonis küll helevalge õiega lillena, näiteks krüsanteemina. Igaks juhuks: Karpov ei kopeeri ega matki kuidagi Ugala lavastuses nähtut.
Karpovi Nora on juba muundunud, aga seda näe laval keegi peale tema enda. Viimast muljet võimendab veelgi üks pealtnäha arusaamatu stseen, kus Norat salaja armastanud doktor Rank (Karl-Andreas Kalmet) ja peategelane kasutavad üht riideeset näomaskidena, umbes nagu pangaröövleil. Jaanholdi kujundimaailmas märgib Nora rõivastuses tavaline riideese meeleheidet.
Endla lavastus näitab Krogstadi murtud mehena. Meelis Rämmeld hoiab peaaegu sajaprotsendiliselt tagasi oma tavalisi lõbusaid krutskeid. Rämmeldi Krogstad pole paheline ega salakaval, ta on maadligi alandlikult armu paluv õnnetusehunnik.
Märt Avandi mängib Torvaldi rolli varjamatu naudinguga. Torvald on võimukas mees, ta on pidanud oma võimalust kaua ootama, aga nüüd tahab ta sellest võtta kõik. Avandi kujutab Torvaldi pisut nilbena, lipitsejana, matsliku mehena. Kolmandas vaatuses on üks hetk, kus sõnatu teenijanna rollis Maarit Juhkamsoo abiga saab selgeks ka kõige mõistmatumale vaatajale Torvaldi väiklase võimukuse mõõt. Siiski, Jaanholdi lavastajatöödele nii omaselt pole ükski tegelane täiesti vastik ja külm, sooja kaastunnet tekitab Torvaldki.
Endla «Nukumaja» sihiks näib olevat vaatajat raputada, meelde tuletada inimlikkust ka kõige rikutumas hinges. Lavastus ei pööra väga palju tähelepanu Ibseni näidendi algsele skandaalsusele, kodunt lahkumisele või abielulahutusele, nii üks kui ka teine on Eestis nii tavalised, et peale asjaosaliste enda ei pane taolist käitumist enam keegi tähelegi. Lavastuse fookus püsib ennekõike Noral, tema suhetel kaasinimestega, tema kannatustel ja unistustel.
Henrik Ibsen «Nukumaja»
Lavastaja Laura Jaanhold, osades Märt Avandi, Liis Karpov, Karl-Andreas Kalmet, Karin Tammaru, Meelis Rämmeld jt
Esietendus 2. novembril 2024 Endla Teatri Küünis, kestus koos kahe vaheajaga 3 tundi 10 minutit
Kui Liis Karpovi Nora krüsanteemirüü endalt heidab, seisab vaatajate ees kõige tavalisem noor naine igavas argiriietuses. Taoline võib olla igaüks. Seegi on üks detail, millega lavastaja seob 145 aastat vana näidendi praeguse Eesti eluga. Kuidagi teisiti polegi võimalik kuuldavasti pahura iseloomuga Ibsenit vaatajate südamesse mängida.