GALERII ⟩ Seened ja saepuru: nii testitakse EKAs puitarhitektuuri

• Puit muutub linnaruumis aina olulisemaks, samas on see väga tundlik materjal
• Hetkel kombineerib testmaja endas kolme uurimisrühma käimasolevaid projekte
• Innovatsioon algab pisialgatustest nagu see testmaja siin, mis aitavad meid nügida uuenduste suunas

Lisaks uuele õppehoonele avati reedel Eesti Kunstiakadeemia kõrval ainulaadne puitarhitektuuri testmaja. Paviljoni eesmärk on panustada hoonete süsiniku jalajälje vähendamisse, edendada puidu kasutust ehituses ja pakkuda koostööplatvormi era-, avaliku sektori ja ülikoolide vahel.

EKA Puitarhitektuuri Kompetentsikeskuse ehk PAKKu testmajas edendatakse rohe- ja digipööret ehituses ning katsetatakse uusi meetodeid tehasmajade projekteerimisel. Näiteks on maja ümber ehitatud mahuline fassaad, mille abil uuritakse puidu rakendamist paneelmajade renoveerimislaines ja võimalust tõsta selle abil eluruumi kvaliteeti, näiteks lisades rõdusid või katuseterrasse. Samuti kogutakse infot saepurust ja seeneniidistikust soojustuspaneelide kohta.

EKA arhitektuuriteaduskonna dekaani Sille Pihlaku sõnul sündis testmaja ehitussektori vajadusest teaduspõhiste andmete järele. «Puit muutub linnaruumis aina olulisemaks ja populaarsemaks, samas on see väliskeskkonnale väga tundlik materjal. Et seda paremini tundma õppida, on meil vaja päris elu tingimustes puidu võimalused ja piirid proovile panna. Sedasi saame me tulevikus võimalikult palju betooni asendada võimalikult vähese puiduga. Meie testmaja toob teadustöö paberilt linnaruumi, mis tõestab ehitusettevõtetele, et innovatsioon on võimalik,» sõnas Pihlak.

Pihlak lisas, et paviljonist saab nii-öelda elav objekt, mille ehituselemendid sees ja väljas vastavalt teadusprojektidele vahetuma hakkavad. Hetkel kombineerib testmaja endas kolme uurimisrühma käimasolevaid projekte: testitakse biopõhiseid ehitusmaterjale, analüüsitakse tehastoodetavaid konstruktsioonisüsteeme ja prototüübitakse mahulist fassaadisüsteemi. Paviljoni sisemust hakatakse lisaks uurimistöödele ka innovatsiooni näitusepinnana kasutama, et tuua teadustöö inimestele lähemale ka avalikus ruumis.

Jätkusuutlikke ehitusmaterjale arendava Myceeni kaasasutaja Siim Karro sõnul on seeneniidistikust ja tööstusjääkidest koosnev komposiit uudne, aga tõhus lahendus ehitussektori jalajälje vähendamiseks. «Seejuures ei ole tegemist kalli või vähem võimeka materjaliga kui näiteks mineraalvill. PAKKuga koostöös on testmaja viimane samm enne soojustusmaterjali turule toomist. Seinakihtide vahele on paigaldatud 47 sensorit.Simuleeritud katsekeskkond aitab meil testida isolatsioonimaterjalide sobivust reaaltingimustes kasutamiseks.»

Tallinna linnaarhitekt Andro Mänd lisas, et PAKKu testmaja loob võimalused tuua ehitusse uuenduslikku lähenemist. «Linnaarhitektina näen, et Eestis rakendatakse innovatsiooni sageli küll projekteerimises, kuid ehituses on meil veel peidus suur arengupotentsiaal – levinud on teha asju nii, nagu alati on tehtud. Innovatsioon nii avalikus kui ka erasektoris algab just sellistest pisialgatustest nagu see testmaja siin, mis aitavad meid nügida uuenduste suunas. Oluline on ka, et see maja ei ole ära peidetud kuskile metsade või ladude vahele, vaid asub kesklinnas ning on kõigile näha ja katsuda,» ütles ta.

Kliimaministeeriumi elukeskkonna ja ringmajanduse asekantsler Ivo Jaanisoo tõi maja avamisel välja, et innovatsioon saab sündida üksnes erinevate osapoolte vahelises koostöös: ülikool, ettevõtjad, riik ja omavalitsused. Lisaks osapoolte kokku toomisele aitab asekantsleri sõnul testmaja asukoht inimestel paremini mõista, millega on tegemist ja mis saab olema selle lisaväärtus linnaruumi. «See kõik aitab teha järgmisi ja juba suuremaid samme,» lausus Jaanisoo.

PAKK kinkis testmaja Eesti Kunstiakadeemiale ülikooli 110. aastapäeva puhul. Väikese teadusmaja arhitektideks on Siim Tuksam ja Sille Pihlak, sisearhitektuuri eest kandsid hoolt Germo Ausin ning Siim Karro.