Tõnu Naissoo: just see sisemine rütm paneb asja paika

Copy
Tõnu Naissoo plaadi salvestussessioonide aegu Peeter Salmela stuudios. Elektrilised klahvpillid on talle südamelähedased juba ammusest ajast.
Tõnu Naissoo plaadi salvestussessioonide aegu Peeter Salmela stuudios. Elektrilised klahvpillid on talle südamelähedased juba ammusest ajast. Foto: Peeter Viisimaa

Džässpianist Tõnu Naissool ilmus neil päevil uus plaat. Koos projektiga, mil nimeks Naissoo Freeform Quintet. Muusika kondab omadega kuskil 70ndates. On soe ja natuke psühhedeelne ja ka funky. Võib-olla isegi selline tarretislik tantsumuusika.

Plaadil on tutvustuses kirjas, et on ka free jazz’i, kuigi seda ma otseselt ei kohanud. Plaadiideega läks Naissoo juurde Allan Matsov. Ta oli tegelenud pikalt ettevõtlusega ja leidis, et nüüd võiks tegeleda millegi muuga, näiteks plaati teha. Džässifänn on ta suur, aga ise pilli ei mängi ja lootis, et seda teevad teised. Tegidki.

Algul käiski Matsovil peast läbi radikaalne mõte, et teeks õige ühe free jazz’i plaadi. Naissoole mõte meeldis, ta pole väga tihti seda stiili mänginud, kuigi päris võõras see ka pole. Pikemalt rohkem 2000ndate alguses Tšehhi Vabariigis ühes rahvusvahelises avangardigrupis. Aga teinud koostööd ka Šveitsi, Vene ja Inglise selle ala spetsidega.

Kuna plaat oli mõeldud ka uue plaadifirma NooPop Records esimeseks plaadiks, hakkas Matsov natuke kartma, et äkki on free jazz’iga natuke liiga riskantne alustada. Eestis sel erilist kandepinda ka ei ole, hirmutab kuulaja ära. Kvintett koosseisus Naissoo Rhodesi elektriklaveril ja süntesaatoritel, Meelis Vind bassklarnetil, Mihkel Mälgand bassil, Karl-Juhan Laanesaar trummidel ja Kristjan Jõemägi perkussioonidel muutis natuke suunda ning küttis kahe päevaga ja proovi tegemata plaaditäie elektrilist jazzfunk-fusion’it.

Tagasi üles