/nginx/o/2021/06/20/13863213t1hc41e.jpg)
/nginx/o/2024/11/15/16485553t1h7f36.jpg)
Jaak Jõerüüdi uus novellivalimik koosneb 25st aegade jooksul ilmunud tekstist, millest mitmed on saanud uue autoriredaktsiooni.
Novellide uuesti avaldamiseks on mitu põhjust. Selgituseks on Jõerüüt lisanud algusesse eessõna pealkirjaga «Millal on raamat valmis?», kus ta tõdeb: «Arvan, et ilmunud raamat, ilmumise hetkel autori jaoks valmis asi, on samal ajal k a a n t e v a h e l e a s e t a t u d m u s t a n d – kuni autori surmani.»
Eessõnas toob ta välja paralleele kirjanikega, kes oma tekste muutnud on: Margaret Atwood, John Fowles, Mati Unt. See suhtumine teksti kui voolavasse ja muutuvasse olendisse on väga sümpaatne, mis muidugi teeb keeruliseks hilisemate kogutud teoste ja muude uusväljaannete koostajate elu, kes tahaksid, et tekst oleks kivisse raiutud.
Siia kõrvale meenub luuletaja William B. Yeats, kelle luulekogu «Torn» esmatrüki faksimiile eessõnas hoiatab kirjandusteadlane R. J. Finneran, et lõppversiooniga harjunud lugejat ootab ees suuremat sorti üllatus.
40 aasta novelle
Nõnda siis on lugeja ees jutustused ja novellid, millest varajasemad pärinevad 1980. aasta novellikogust «Igavene suvi» ja hilisemad 2017. aasta kogust «Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti». Siin on tekste, mis eredalt meeles, ja neid, mis nüüd, uues kuues on teravamad ja täpsemad. Osa lugusid on jäänud algvormi (kirjutamisülevaate saab sisukorrast).
Eraldi peab kiitma raamatu vormi. Jõerüüt tõdeb: «Mind käivitas oma tekste üle vaatama ja seejärel muutma kunagi vene ajal ilmunud raamatute väljanägemine, sest täna teevad nende lugemise isegi vastikuks ja kohati peaaegu võimatuks.»
«Põletamine, pommitamine ja teisi lugusid», mille kaanekujundus ja ka pealkiri peab dialoogi Jõerüüdi 1990. aasta koguga «Teateid põrgust», on toekas ja maitsekas. Jutustused «Põlemine» ja «Pommitamine» on põrguteated mineviku sõjast, mis raputavad lugemisrännaku algul, tuletades meelde, et ei maksa lugemismugavusse kinni jääda.
Ajad on sellised, et need tekstid kõnetavad valusalt. Järgnevad lood on juba teise tonaalsusega.
Valitud tekstidel pole muud suurt ühisnimetajat või läbivat teemat peale Jõerüüdi valiku ja jõerüüdilikkuse, mis ei lase eripalgelistel tekstidel eraldiistujateks jääda, nagu tema ühe varasema kogumiku loo «Päikesepaisteline päev» tegelased surmatoovas kohvikus. Neis on olemuslikku kokkumängu, kogumik ei tundu suvalise paremikuna, vaid mõjub terviklikult.
Sügavam võrdlus jäägu kirjandusteadlastele, aga mulle tunduvad põgusad muudatused algvariandiga võrreldes ainuõiged. Võtan suvaliseks näiteks loo «Teadmamehe elu». Algse versiooni lõpu kärpimisega lõpeb lugu nagu noaga lõigatult, täpselt – nõnda, et jääb meelde. Algvariandis seda täpsust pole, lugu hajub järgnevasse paari lehekülge teksti, mis on nagu mõne muusikapala sumbumine vaikusse.
Huvitav, et Jõerüüt on muutnud selles tekstis ka numbrisümboolikat: peategelase sünnipäev on 23. aprilli asemel 27. märtsil, algne 4,23 maksnud broilerikoib on nüüd teadmata toiduaine, mis maksab 3,27. See on muutus, mida tasub pühendunutel edasi uurida!
Kogumiku lugudes leidub müstikat ja sümboleid veel mitmeski kohas. Lisaks ajastuängi – ja paljusust. Näiteks sõnad 1980. aastal kirjutatud loost «Aastatuhande lõpp»: «Ta mõtles töö peale, masinatele, sõpradele, aastatuhande lõpule, tervisejooksule. /.../ Johannese ilmutusraamatust, energia muundevormidest, separaatrahudest, satelliitide väljasaatmise keelamisest, lillhernestest – kus mõistus! –, kaktuse õlisest mahlast, kunstmuinasjuttudest, ajaloo õigest tõlgitsemisest, kunstkopsudest, koolireformist, Antikristusest, tehnikaimedest, lõunanaba puhtast jääst…» Nagu ajaga polekski miskit muutunud – seesama segadus ja kaos sees ja väljas.
Kaks idamaist kohtumist, «Mr Diksit» (algselt «Mr. Dikshit») ja «Mr Warma ja täiskuu valgus» mõjuvad lummavalt ka praegu – mõlemad on võitnud Tuglase novelliauhinna (1980 ja 1991). Mõlemad hindud, üks kuivetu ja väle, teine õllekõhu ja pungis põskedega, toovad endaga kaasa nihke kohalikku igapäevaellu.
Jõerüüdi tekstide keskmes ongi inimesed ja seigad elust, mis kerkivad argivoolust eredalt esile. Nende hetkede pisidetailid, sõnad, žestid, lõhnad ja kõik muu intensiivistuvad, on nagu aegluupkaadrid filmis. Ja kõik toimuv kipub viima tagasi minategelase eneseni.
2012. aastal ajakirjale Looming antud intervjuus Hedi Rosmale on Jõerüüt öelnud, et tema tekste saadab sageli teekonna teema: «Ja see on teekond iseendani. Vahel esineb see nähtavamalt, vahel varjatumalt, vahel otsesõnu, vahel kaude. Lugude peategelased ei pruugi jõuda päris sisesügavikeni, ent kõik nad võpatavad hetkeks millegi ajel üles.»
Sealsamas ütleb Jõerüüt: «Kui tekst vähemalt äratab inimeses üles millegi, mis on hetkeks või kauaks uinunud, siis on kõik korras. Sellestki piisab.» See ärkamine kehtib tema lugude peategelaste kohta.
Salme leiab teel õe juurde ajalehepooliku, mis teatab Hemingway surmast, ja «siis hakkas Salmel ühtäkki nii õudne».
Pier näeb und Martin Luther Kingi poole suunduvast kuulist, mille ta hetkeks peatab, et kuuli teekond kohe jätkuks. «Kelle suunas, mu jumal! Taipas äkki Pier ja vaatas ahastades ringi.»
Isa ja poeg kihutavad autoga ja saavad miilitsalt hoiatuse. «Aga noorem ja vanem mees olid sellest hetkest peale teised, olid muutunud, olid jäädavalt seotud saladusega, mis teiste inimeste eest jäigi varjatuks.»
Kõigest saab sümbol
Pealtnäha tühiste hetkede taga on miskit muud. Viidingu sõnadega: «Suur saladus saab tema ainueluks.» Või loo «Esimesed teated surmast» minajutustaja suu läbi: «Iga asi võib midagi sümboliseerida ja võib olla asi iseeneses. Aga elu on näidanud, et niikuinii mõjub kõik sümboolselt, ela, kuidas tahad, maali või kirjuta, mida tahad.»
Iga asi on õiges kontekstis oluline. Muidugi peab see kirjutaja-maalija oma sulepintslit hästi valdama. Seda Jõerüüt oskab.
Lõpetuseks võib tõdeda, et Jõerüüt jätkab kirjandushuviliste rõõmustamist. Lähiaastatel ilmunud esseistika, odüsseiad, romaan ja näidend on saanud lisa jutukogumiku näol, mis ei tundugi vanade lugude taasavaldamisena, vaid hoopis värskete tekstidena. Ja kuigi lõpuloo «Teateid põrgust» minategelane kirjutab: «Lõpetan, ei muuda enam ühtegi sõna, jään lõdvalt istuma.», on kindel, et Jõerüüdi kirjanduslik teekond jätkub elavalt ja peatumatult.
RAAMAT
/nginx/o/2024/11/15/16485554t1h7bcf.jpg)
Jaak Jõerüüt
«25 novelli. Põlemine, pommitamine ja teisi lugusid»
EKSA, 2024
272 lk