ARVUSTUS ⟩ Inimkond ei saa iseendast kunagi lõpuni jagu – ja parem ongi

Tõenäoliselt ei kandnud näitlejad «Abrakadabras» ette ainult neidsamu mõtteid või kogemusi, mida ise proovides jagasid. Foto: Gabriela Urm / Tartu Uus Teater

Mõnikord märkan seltskonnas, et ühisesse sõnavarasse on tekkinud uus sõna, mida alles paar nädalat või kuud varem olemas ei olnud. Üsna tihti ei mäletata ka enam, kust ta pärineb – otsekui oleks ta alati olemas olnud. Kes oli see, kes pani kunagi inimajaloo alguses tunnetele ja kogemustele nimed? Johan Elmi uuslavastus «Abrakadabra» vaatleb, kas on võimalik oma ühistest (ent sageli üksildastest) tunnetest keelega üle käia, lootes end läbi kohmaka vaeva lõpuks selgus- ja ühtsustundesse sõnastada.

Improvisatsioonide ja etüüdide põhjal sündinud lavastus on jagatud kümneks osaks inimese elust: inimene sünnib, avastab kunsti, õpib tantsima... Kümme kildu, mida ilmestab kakskümmend kaheksa sõna John Koenigi väljamõeldud sõnade sõnastikust – ja just niipidi, kuna pikale vertikaalekraanile kuvatavad sõnad ei dikteeri saalis toimuvat.

Nii mõnelgi korral mõjus sõna otsekui puänt laval toimuvale, tekitades äratundmise, et jah, selline ongi «ettekindlus» või «vaevoos». Koenigi sõnad ja nende definitsioonid on eestindanud Elm ja Helena Karmen Kulden – soovitan nendega teatri kodulehel tutvuda.