/nginx/o/2024/11/21/16498302t1h5fc7.jpg)
Eesti Arhitektide Liit jagab peagi aastapreemiaid. Vaata allpool pilte tänavustest nominentidest.
PILDID ⟩ Meie arhitektuuripärlid: need uhked objektid jahivad Eesti Arhitektide Liidu aastapreemiat (1)
Eesti Arhitektide Liidu aastapreemiatele esitati tänavu kahes kategoorias kokku 51 objekti: arhitekti aastapreemiale 31 ja VÄIKE preemiale 25. Žüriid on valinud neist kokku üheksa nominenti ja preemiate võitjad kuulutatakse välja pidulikul arhitektuuripreemiate tseremoonial 23. jaanuaril 2025.
Lisaks annab liit välja tudengipreemia.
Parimad VÄIKE objektid valis välja žürii, kuhu kuulusid arhitektid Marika Lõoke, Merilin Kaup ja Jaan Tiidemann, maastikuarhitekt Juhan Teppart ning kunstnik Edith Karlson.
Marika Lõokese sõnul seob VÄIKE preemiale kandideerinud objekte märksõna «õnnelikuma kogukonna nimel» ja võistlusele esitatud tööd on järjekordseks tõestuseks väitele, et ruutmeetrite arv ei määra arhitektuuri mõjukust. «Rõõm oli kogeda, et kõiki objekte iseloomustas keskkonnatundlikkus ja kohaspetsiifilisus,» ütles Marika Lõoke.
Arhitekti aastapreemia osas tegid valiku saksa arhitektid Arno Brandlhuber ja Jonas Janke b+ büroost.
«Kliimamuutuste ja ressursinappuse ajastul tuleb ka ehitussektoril end ümber mõtestada ning kaasaegseid lahendusi leida. Valisime arhitekti aastapreemia nominentideks neli projekti, mis käsitlevad meie ajastu võtmeküsimusi erineval moel: mida võtame ette olemasoleva hoonevaramuga ja kuidas väärindame halli energiat, kuidas vähendame uute materjalide kasutust, tõstame teadlikkust näiliselt kasutuskõlbmatu ja «inetu» arhitektuuri väärtusest, kuidas toetame kohalikku käsitööoskust ja kohalike materjalide kasutust ning kuidas säilitame hoonetesse põimitud ajalugu,» sõnas Arno Brandlhuber ja kinnitas, et sellest vaatenurgast ja neid väärtusi silmas pidades vaatasid ja hindasid nad ka Eesti Arhitektide Liidu preemiale esitatud nominente.
Eesti Arhitektide Liidu arhitekti aastapreemia 2024 nominendid on:
Ankru tn. 8 tehasehoone rekonstrueerimine stuudiokorteritega elumajaks – arhitektuur: Karli Luik, Johan Tali (Molumba).
Põhjala vana tehasekompleksi kasutuselevõtt taaselustab teistsuguste eluvormidega suure maa-ala: siia luuakse ateljeed ja stuudiod, bürood ja co-working kontorid, korterid ja loftid, galeriid ja näitused, kohvikud ja restoranid. Ankru 8 hoone on oluline osa rekonstrueeritavast Põhjala keskusest – märgiline ning kvartali kõrgeim ehitis on ühtlasi uus elamisruum loomaks kvartalile püsikogukonda.
Ankru 8 arhitektuurilahendus väärtustab olemasolevat. Katusele lisandunud korrus on selgelt teistsuguse esteetikaga ning annab ka kaugemalt märku, et kvartalisse on tekkinud uus hingamine ja uus funktsionaalsus. Olemasolevat on maksimaalselt väärtustatud nii eksterjööris kui ka interjööris, säilis hoonesse sisenev ning ajaloolist funktsionaalsust kandev estakaad. Kogu hoonekehand on kaetud õrna võrguga, mis on planeeritud ronitaimedele. Nii on hoone ajas muutuv ning omandab aastatega järjest rohelisema ilme.
/nginx/o/2024/11/21/16498284t1h8f7f.jpg)
M-hoone läbikäik – arhitektuur: Peeter Pere, Kirke Päss (Peeter Pere arhitektid).
M-hoone on Telliskivis asuv keskne ja mastaapne, silmnähtavate arhitektuurikihistustega endine tööstushoone: alates tsaariaegsetest paekivist raudtee töökodadest, nõukogudeaegse tootmisettevõtte juurdeehitusega kuni tänapäeva kohvikute-baaride ning uut hingamist ja ümberehitusi ootava tühjuseni. Hoone suurus ja asukoht mõjutab ala kasutust ning suunab silmnähtavalt liikumisteid, mis on seni kulgenud ümber maja pika perimeetri. Uus läbipääs M-hoone mõttelisel keskteljel loob silla Telliskivi kvartali, loomelinnaku ja avaliku ruumi vahele.
Tunneli otstes tähistavad sissepääsu punased varikatused. Nii koridor kui sissepääsude varikatused meenutavad kujult pühalikku viilkatusega ruumi. Materialina on kasutatud perforeeritud metalli, et avada läbikõndijale vaade endisaegse tööstuspärandi siseruumi. Koridori hoiavad valgena korrapäratult paigutatud toruvalgustid, mille ühenduslüliks on vabalt rippuvad ja paiknevad punased juhtmed. Tulemuseks on arhitektuuri vahenditega loodud installatsioon.
/nginx/o/2024/11/21/16498291t1hae87.jpg)
Rae Riigigümnaasium ja Tuule spordihoone – arhitektuur: Martin Tago, Lembit-Kaur Stöör, Merilin Jürimets, Raivo Kotov, Andrus Kõresaar, Xenia Sooniste; sisearhitektuur: Raili Paling, Kadri Kaldam, Lilian Männikust, Liis Lindvere; maastikuarhitektuur: Eleriin Tekko, Katri Soonberg, Elina Koel (KOKO arhitektid).
Rae riigigümnaasiumi ja spordihoone asukohaks valitud Aruküla tee äärne, suure alajaama kõrval asuv krunt ei olnud klassikalises mõttes inspireeriv, pigem piiranguid seadev. Arhitektide idee oli paigutada koolimaja ja spordihoone ning nende vahel ja ümber olev avalik ruum nii, et tekiks hea auraga koht. Heinamaale sai rajatud kaks puidust avalikku hoonet, millel on selgelt äratuntav iseloom.
Teepoolsetele külgedele rajatud kohtbetoonist müratõkkesein ning selle taha peidetud mänguline ja eri tasapindadele rajatud kooliõu haakub hästi koolimaja vormiga. Nii kool kui ka spordihoone kasutavad samu välialasid ja moodustavad koos töötava ansambli. Koolimaja on avar, funktsionaalselt selge ülesehitusega. Maja siseruumis võib leida erinevaid skaalasid, ühendavaid liikumisteid ning palju loomulikku valgust. Eesmärgiks oli ruum, mis soodustab ja innustab õppimist ning omavahelist lävimist. Spordihoone keskseks ruumiks on saal koos rõduga. Nii Rae Riigigümnaasium kui ka Tuule spordihoone kandekonstruktsioonid on ehitatud 100% puidust.
/nginx/o/2024/11/21/16498302t1h5fc7.jpg)
Vana-Kalamaja tänava rekonstrueerimine – arhitektuur: Siiri Vallner, Indrek Peil; haljastuse projekteerijad: Kadi Nigul, Kadri Uusen, Kristjan Nigul (Väli).
Vana-Kalamaja tänava rekonstrueerimine oli kogukonnakeskne tänavaprojekt, mis ühendab Vanalinna uuesti merega Tallinna vanima eeslinna, Kalamaja, kaudu. Tänav väärtustab Kalamaja pikka ajalugu ja selle mitmekesist linnaruumi ning aitab tuua kokku kohalikku kogukonda. Tänavaruum on eri kasutajate vahel jagatud nii, et see on selge ja jätkuv olenemata liikumisviisist, kuigi on osaliselt kattuv ja ristkasutatav.
Ühtne, varieeruv sillutis, tänava keskjoonel olev rentsel, vihmapeenar ja valgustid jaotavad tänavapinna erinevate kasutajate vahel samal tasapinnal. Seal, kus tänav oli laiem, sai rajada peatumiskohti ja luua ruumi erinevatele tegevustele ning tuua väikeste platsidega esile ka külgnevate kruntide eripära (lasteaed, väike park, mänguväljak jne).
Tänava sõlmpunktideks on kaks uut linnaväljakut – linna ühistransporti koondaval Balti jaama platsil on loodud erinevaid ootamis- ja kokkusaamiskohti. Kotzebue plats on kujundatud asumikeskselt, eri generatsioonide ajaveetmise paigana. Istutuskastid tänava ääres ootavad a ümbruskonna aiandushuviliste osalemist.
/nginx/o/2024/11/21/16498312t1h485e.jpg)
Eesti Arhitektide Liidu preemia VÄIKE 2024 nominendid on:
Linn-Masin – arhitektuur: Mariann Drell, Ruuben-Jaan Rekkor; projektimeeskonna kaastöötaja: Johan Kirsimäe.
Paviljon “Linn-masin” Linnahalli ümbruses on ühe lööviga looduskirik, kus suhestume intiimselt ehitusülejäägiga ning ilmestame aja kulgemist läbi peene uue konstruktsiooni ja vana massi kõrvutamise. See on ühtaegu sammaskäik, tänav, teeviit, skulptuur, varjualune, purskkaev ja palju muud.
«Linn-masin» on taaskasutamise tulemus ja olemus. Sammasteks on kasutatud palkmaja renoveerimisest ülejäänud ümarpalke, mille arhitektid võõpasid Linnahalli valgustite türkiissinisesse tooni. Eritellimustööna valminud metallelemendid on värvitud oranžiks. Metallelemendid tagavad teosele ajas vastupidavuse.
Purskkaev on laotud Linnahallist mahalangenud paekivist. Metallvõrest katus on kaevandatud linnamaardlast. Juba varasemast asukohas olnud suur betoonist tasapind ja betoonplokid hoiavad «Linn-masinat» oma ajahambast puretud ja unustatud embuses. Ehituslikud tarindid on projekteeritud, pidades silmas ka demonteerimise võimalust - need on vajadusel asendatavad, liigutatavad, adaptiivsed.
/nginx/o/2024/11/21/16498350t1hd5d8.jpg)
Logi saun – autorid: Kaisa Sööt, Liina-Liis Urke, Margit Säde, Regina Viljasaar-Frenzel.
Logi saun on kodanikualgatusel rajatud lihtne puuküttega avalik saun Tallinna kesklinnas mere ääres. Sauna disaini, rajamise ja igapäevase majandamise protsessid on olnud kollektiivsed ning projekti autorid ise on ühtlasi ka saunapidajad, kes kütavad sauna kolm korda nädalas regulaarsetel avamisaegadel vabatahtlike abiga.
Koondades autorite erinevad saunakogemused ja teadmised, on loodud off-grid puuküttega ja meres karastamist toetav ruum, kus kõike on täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ajutise puithoone köetav ja soojustatud osa on tehases valminud ning tervikmoodulina uude asukohta teisaldatav.
Kuuri osa on ehitatud kohapeal, kasutades ehitusvõtteid, mis võimaldavad seda vajadusel uues asukohas taas püstitada. Sauna ümbritsev kuur on mõeldud kaitsma hoonet nii tugevate meretuulte kui ka võimaliku vandalismi eest. Suurte topeltuste avamine annab hoonele paindlikkuse ja avatud kaaruks signaliseerib, et saun on soe ja külastajatele avatud.
/nginx/o/2024/11/21/16498355t1h0fa4.jpg)
MOMU Mootorispordi Muuseumi välinäitusealade elementide loomine – autor: Villem Tomiste (Stuudio Tallinn).
MOMU Mootorispordi Muuseum rajas MOMU aeda kaks välinäituseala, mis ühendati tervikuks 3. juulil 2024, kui avati näitus «Kalevi Suursõit 65». «Kalevi Suursõidu» näituse ringraja viidad on igaüks erineva kujuga ning visualiseerivad kurvide trajektoori. Iga kurvi info on paigutatud ümmargusse 25 cm diameetriga plaadi mõlemale küljel, mida varjestab mõlemalt poolt väike nokk, jättes mulje valgusfoorist.
/nginx/o/2024/11/21/16498358t1h9d10.png)
Paljassaare meriheinapaviljon – autor: Iiris Tähti Toom.
Paljassaare paviljon toob materjali merest maale, katsetades esmakordselt Eesti avalikus ruumis ehitusmaterjalina meriheina. Merihein (Zostera marina) on ajalooliselt leidnud kasutust mööblipolstrina ning Taanis ehitus- ja soojustusmaterjalina.
Eesti vetes üldlevinud heitlehelisel taimel on tänu kiirele tagasikasvuperioodile ja madalale süsinikujalajäljele suur potentsiaal ka siinsel ehitusturul. Taaskasutatud kalavõrkudesse rullituna pakub meriheinast katus Paljassaare suplejatele puhkehetke ja päikesevarju. Paviljon valmis Tallinna linna Rohejälje projekti raames.
/nginx/o/2024/11/21/16498360t1hd9b7.jpg)
PÕHULA(va) – autorid: Aneth Traumann, Liispet Viira, Rasmus Meema, Roosmarii Kukk, Triinu Amboja, Valerii Krinberg.
Arvamusfestivali põhuinstallatsioon PÕHULA(va) pakkus erinevaid kihte – arvamusruum, lava, paviljon, näitus, kooliruum. Paneelide, vundamendi, katuse ehitus, paneelide transport, tõstmine ja kinnitamine – just sellistest etappidest koosneski installatsiooni loodusehituse ja põllult-põllule ehituse põhimõtetel rajatud paviljon.
PÕHULA(va) võib nimetada uurimisrühma 1+ X põhust seinapaneelide arendusprojekti prototüübiks. Põhupaneelid pakuvad võimalust liikuda ringmajanduse ja biogeensete materjalide kasutamise suunas, kus hooned on nagu elusorganismid, mis ei lõpeta oma elutsüklit prügilas, vaid lagunevad uues hoones või looduses. Ehituses on arhitektidel suur roll valides materjale, mis ei ole tulevastele põlvedele koormaks.
/nginx/o/2024/11/21/16498362t1h0743.jpg)
Preemiate võitjad tehakse teatavaks arhitektuurivaldkonna ühisel pidulikul auhinnatseremoonial 23. jaanuaril 2024. Lisaks annab EAL välja ka tudengipreemia. Seda rahastavad igal aastal erinevad EALi liikmete bürood. Tänavu toetavad preemia (1350 eurot) väljaandmist DAGOpen, Arhitektibüroo Emil Urbel, PIN Arhitektid ja KAUSS Arhitektuur.
EALi arhitekti aastapreemia suurus on 6000 eurot ja VÄIKE preemia 5000 eurot, mõlema väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital.
Kõigi nominentide tööde galerii avalikustatakse arhitektuuripreemiate ühisel kodulehel www.arhitektuuripreemiad.ee ning trükises «Eesti Arhitektuuripreemiad 2024».