KUNST JA POPP ⟩ Ole popkunstnik, siis elad kaua!

Militaar-semiootiline komplekt: Roy Lichtensteini «As I Opened Fire» (1966) ja «Whaam!» (1963), paremal Nick Smithi «Whaam!i» tõlgendus (2021) PoCos. Vasakul Robert Starki töötlus Irv Novicki koomiksipildist, mille Lichtenstein «Whaam!i» aluseks võttis. Foto: Eero Vabamägi

Kui 102-aastasena suri sellise filosoofiasuuna nagu hermeneutika üks tähtsamaid esindajaid Hans-Georg Gadamer, nentis Mihhail Lotman, et hermeneutikud elavad vanaks ja poeedid surevad noorena.

Hermeneutika on teadus, mis tegeleb tekstide tõlgendamisega. Poeedid mingis mõttes loovad tühjusest ja selline asi põletab, hermeneudid aga tõlgendavad tekste, midagi, mis juba olemas, see annab neile jõudu, võib-olla isegi vampiirlikku – sellest ka pikk elu.

Meie seekordne kangelane Roy Lichtenstein oli popkunstnik. Üks iseloomulikumaid ja jäljendatumaid. Tema on kunstiajalukku jäädvustanud teosed, mis võtsid aluseks koomiksi. Lichtenstein ütles, et mingis mõttes lähtub kogu tema kunst muust kunstist (hiljem remiksis ta kunstiklassikuid nagu Matisse, Cezanne, Van Gogh jt).

Enne päris oma näo leidmist jõudis ta läbida lühikese abstraktse ekspressionismi faasi. See oli suund, mis eelnes moodsa kunsti avangardis popkunstile ja millest popkunstile meeldis eristuda.