Legendaarsed muusikud avastasid viisi, kuidas rahad liikuma panna

Kuigi Tears For Fears on tuntud pigem sündibändina, on duo liikmetel Roland Orzabalil (vasakul) ja Curt Smithil sagedasti käes hoopis kitarr. Foto: DANIEL BOCKWOLDT/DPA/SCANPIX

Kuigi 1981. aastal Bathsis formeerunud briti sündipopipunt Tears For Fears pole ilmselt ka oma kõige hiilgavamatel aegadel kuulunud žanri absoluutsete tippude hulka, on nad pisikeste pausidega järjekindlalt omas tempos oma asja ajanud varsti juba 45 aastat. Selle sisse mahub paar megahitti ja kõigest seitse stuudioalbumit, millest kolm on valminud 1980ndatel.

Enamiku hilisemast ajaloost duona tegutsenud Tears For Fears mäletab hästi aegu, mil kontserdid olid mõeldud plaadi reklaamiks ja just plaadimüügist tuli tõeline raha. Praegu liigub raha aga kontsertidel ja kuigi paistab, et plaate nagu hakatakse taas pisut elavamalt ostma, on reaalsus siiski selline, et kui tahad pangakonto kosumist näha, siis tuleb kodinad kokku pakkida ja lavale minna. Kontsertplaat on selles olukorras muidugi veel omaette nähtus.

«Songs For A Nervous Planet» ongi Tears For Fearsi esimene kontsertalbum, mitteametlikult on neid varemgi välja antud. Täpsemalt öeldes on tegemist 22 palaga topeltalbumiga, mis pisut üllatavalt ei alga kontserdi endaga, vaid nelja täiesti uue pala stuudioversiooniga. Miks neid ei pandud boonusmaterjaliks või ei antud välja eraldi EPna, jääb pisut segaseks. Kõik neli on pealegi tugevad palad, eriti just liigutaval viisil võõrandumisest kõnelev, teatud määral Electric Light Orchestrat meenutav «Astronaut».