INTERVJUU ⟩ Lonitseera esinaine: sa võid näha või mitte näha, et me elame patriarhaalses maailmas, aga see ei tähenda, et me ei ela

Eestlane on nii musikaalne rahvas, et kui ma ka poleks elukutseline muusik, siis mulle ikkagi see kirikumuusika meeldiks, räägib organist ja ansambli Lonitseera eestvedaja Kaisa Kuslapuu. Foto: Margus Ansu

Muusik ja luuletaja Kaisa Kuslapuu mängib eesti keele ja kunagiste pophittidega nii oskuslikult, et talle sarnast pole kuskilt võtta.

Tema muusikalist kollektiivi Lonitseera saab aga taas näha ja kuulata. Kuslapuu ettevõtmisel on pea peale keeratud armastatud jõululaulud ning kontsertidele on kampa võetud Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkester.

Mida tähendab Lonitseera?

Lonicera on ladina keeles kuslapuu. Selline väike botaaniline trikk. Olen saanud ka kirju loodusteadusi õppinud inimestelt, kes ütlevad, et peaks hääldama «loniitsera», et oleks korrektne.

Olete õppinud muusikat ja olete ka auhinnatud luuletaja. Kumb tuli teie ellu esimesena – sõnad või viis?

Muusika oli ikka enne, aga ma ei saanud hästi aru, et nad saavad eksisteerida sama sirge peal. Kodus oli meil hästi palju luuleraamatuid, sest ema on täielik luulefanatt. Kodus mängis meil kogu aeg raadio ja ma kuulasin neid sõnu. Meil oli kodus kord, et täiskasvanuid peab kuulama, ja raadios laulsid ka täiskasvanud.

Siis ma kuulasin neid ja mõtlesin, et küll on huvitavad mured, millest lauldakse. Mulle jäi külge terve Eesti muusika kataloog nullindate algusest, mis Elmari raadiost tuli. Kirjutasin alguses muusikat ilma sõnadeta. See tuli hiljem, kui läksin Tartusse elama. Ühel hetkel sain aru, et sõnu ja viisi saab kokku panna.