MELOMAANI MEMUAARID ⟩ Kuidas komnoored Jimi Hendrixi leinaseisakuks püsti kamandati

Kogenud metsamees Mart Erik seekord melomaani rollis. Foto: Ama Lehtmets

Kujutan ette, et Mart Eriku «Melomaani memuaarid» on tervele hulgale umbes minuvanustele, aga ehk ka noorematele lugejatele paras maiuspala. See on üks kild mosaiigist, mis pandi kokku 1960ndail peamiselt Läänes, aga ka siinmail, et anda nägu tervele ajastule. See oli praeguse maailma noorusaeg, kirjutab Lauri Vahtre.

Muusika arenes 1960ndaist alates peadpööritava kiirusega, biitlite ja Mart Eriku erilise armastuse – The Rolling Stonesi – juurest Zeppelinini, sealt Yesini ja mõni edasi ka Bachi juurde. Samas oli ka ABBA, millest ei saanud üle ega ümber ei siis ega nüüd. Ühesõnaga, kuldaeg. Umbes viieteistkümne aastaga tehti levimuusikas justkui ära kõik, mida üldse teha andis; hiljem on tulnud küll head ja lausa väga head, aga mitte põhjapanevalt uut. 1960ndate hitid – olgu originaalis või töödelduna – on tänini kuulatavad. Nad ujuvad regulaarselt pinnale, läheb paarkümmend aastat mööda ja nad teevad seda jälle – vähemalt viiekümne aasta vanused lood! Seevastu 1975. aastal polnud mõeldavgi, et mõni bänd lööks lahti 1925. aasta lööklaulu. Või kui, siis üksnes väga paksus nostalgiakastmes. Mart Eriku raamatu raskuspunkt tabab seda kummalist aega, kus kõik oli alles ees, aga kuidagi juba ka olemas.

Võib-olla mõni tolleaegne muusikasõber mu kokkuvõttega ei nõustu, aga igatahes panevad «Melomaani menuaarid» mälestused ja mõtted liikuma, mis ehk ongi kõige olulisem. Midagi väga-väga tähtsat ja põnevat tollal muusikas igatahes juhtus.