ARVUSTUS ⟩ Kunstniku portree vana mehena

Raul Meele «Titaanide armastus», mille kohta autor ütleb näituse saatetekstis luulekeeli: «Tuuled puhuvad liiva lendu, kulutavad vaaraode hauapüramiide. Liivaluidetel on naiselikke kujusid. Kui kaunis, kui igavene, tantsime unustuseni.» Foto: Madis Veltman

Pean alustama isiklikust. Raul Meel on mu elus olnud sünnist saati, sest Raul ja tema abikaasa Mari Saat olid mu vanemate head sõbrad. Olen seega Raul Meele loomingu arengut üsna lähedalt nähes üles kasvanud.

Tema konkreetne luule ning abstraktsed seeriatena valminud kunstiteosed on mu jaoks kuskil foonina alati olemas olnud. Nii omased, et mu vend Henrik teatas kord meie koerakutsikast tekkinud loiku vaadates: «Roy (koer, kes nime saanud popkunstnik Roy Lichtensteini järgi) pissis «Kuldse Eestimaa!»,» viidates siis oma nelja-aastase mõistusega Raul Meele ikoonilisele graafilisele seeriale «Viirutatud Eesti»(1984). Kas pean siinkohal mainima, et ise teatasin koolieelikuna, nähes meie Mustamäe kortermaja täispissitud lifti: «Lapin!», seekord siis viitena teise olulise selle põlvkonna kunstniku kohatisele käitumisele.

Loomulikult on Raul Meel elav kunstiklassik ja legend. Tema müüdi juurde kuulub fakt, et kunstnikuna on ta iseõppija – ja Eesti kunsti lähiajaloos on ülimalt vähe neid, kel erialast haridust ei ole. Ehk vaid Siim-Tanel Annus ja Toomas Vint ning Maara Vint tulevad meelde. Meel on üldiselt äärmuseni abstraktne kunstnik, kelle looming koosneb suures osas pintslitõmmetest (täpsemalt: spetsiaalselt töödeldud harjade tõmmetest), tähtedest ja sõnadest. Aga tal on ka mahukas installatsioonilooming ning isegi tule-performance’ite sari.