ARVUSTUS ⟩ Alcesti õrn ja astraalne võlumaailm

Alcest kõlab ühtaegu nii unenäolise, inspireeriva ja üdini positiivsena kui ka ahastava ja survestatuna. Foto: Dmitri Kotjuh

Prantsuse blackgaze’i pioneerid ansamblist Alcest võtavad oma kontserti ennekõike kui riitust või pühitsustseremooniat, mitte niivõrd kontserdikogemust. Muidugi on muusikal selles kõiges oma roll, mida ei saa alahinnata, kuid selleks hetkeks, mil on viimaks mahti muusikale päriselt tähelepanu pöörata, on kontsert juba läbi ja emotsionaalne vabanemine kätte jõudnud.

Alcest sai alguse 2000. aastal Stéphane (Neige) Pauti black metal’i sooloprojektina, mis kujuneks trioks, mis seejärel taas lagunes, et jääda sooloprojektiks. Neige on hiljem öelnud, et Alcesti eesmärk on viia kuulaja teekonnale läbi teise maailma ja selle mälestuste, avada ennast muusikale ja seejärel viia muusika inimesteni, kel on soov muusikast temaga samal moel aimu saada.

Ehkki ansambel sai alguse black metal’i projektina, on see aja jooksul sedavõrd moondunud, transformeerunud, murdunud, uuesti kokku sulanud, et praegu polegi Alcestil justkui žanrit. See on meelelaad ja suhtumine muusikasse, emotsionaalsus, elujaatavus ja atmosfäär, mis annab neile kõla, ning selle surumine žanripiiridesse võtaks muusikalt rohkem ära, kui et annaks juurde.