KUNST JA POPP ⟩ Kiwa painav inimprinterlus

Kiwa «Rastertüdruk» (2012). Foto: Eero Vabamägi

Andrus Kivirähkil (temast on saamas rubriigi tsiteerituim autor) oli lugu Eugen Maazickust, kes tahtis saada tooliks.

Läks doktori juurde, kelle nimi oli Tikk (super! Kivirähki tegelastel on ikka väga head nimed). Kui dr Tiku töö oli juba lõpusirgel ja aeg hakata polstrit peale tõmbama, osutas Eugen Maazick, et tal on veel hambad suus. Toolil pole ju hambaid vaja, leiti ühiselt. Dr Tikk võttis peitli ja raius Eugen Maazickul hambad suust.

«Natuke tuleb veld,» kommenteeris Eugen Maazick.

«Las tuleb, las jookseb kõik välja, toolil pole verd vaja,» leidis doktor.

Kiwa on kunstnik, kellest on ikka jäänud mulje, et ta tahab saada masinaks. Vähemalt kujundlikus mõtteski. Suur osa tema tegevusest on käinud budismiski tähtsa eimiski mõiste ümber. Nagu toolidel, ei ole ka masinatel ja eimiskitel verd vaja.

PoCos leiame talt maali «Rastertüdruk» (2012). Kui enamasti on popkunst värviline ja suhtlemisaldis, siis see tüdruk võtaks nagu seina kaduda. Tüdruk on värvitu, pigem hägune ja ei tundu ka kuigi rõõmus. Natuke veel hägusemaks muutudes kaoks ta maailmast üldse, temast jääks ainult abstraktne jälg.