Eesti undergroundi legendid Raul Saaremets ja Mart Avi: pole olemas inimest, kes poleks friik

Sünteetiline omailm: 13 aastat plaati teinud Raul Saaremets ja Mart Avi videoprojektsiooni embuses. Foto: Alana Proosa

Tark ju ei tormavat. Eesti underground’i põhikangelased Ajukaja (Raul Saaremets) ja Mart Avi ei tormanud ja tegid plaati 13 aastat. See on peaaegu et mütoloogiline mõõtkava. Aga tasus ära.

Kui John Cale 1960ndatel kord ühel Velvet Undergroundi kontserdieelsel soundcheck’il pillist mingisuguse salapärase pinina välja pressis, uuris juures olema sattunud hilisem tähtis New Yorgi pungitüüp Jonathan Richman, mis heli see on. Cale vastas: «Noormees, see heli on palju asju.»

Ajukaja ja Avi 16 looga topeltvinüül «Death of Music» on ka palju asju, ikka päris laetud plaat on. «Mida te kuulate?» on mõned nooremad inimesed neilt küsinud, huvitudes retseptist, mis selliseid muusikalisi tulemusi annab. «See on iseenesest huvitav mõte, et muusika peaks olema justkui mingisugune kuulatud elementide summa, algelementidele tagasi viidav,» leiab Avi.

Kui plaadil oleks veel rohkem, võiks äkki hakata raskuse all järele andma, aga püsib võluvalt piiri peal. On rütme ja antirütme, meloodiaid ja antimeloodiaid, hüpnoosi ja katkestusi, välja ilmumist ja uuesti kadumist, idülli ja häiringuid – midagi, mis sarnaneb rohkem popmuusikaga, selleks päriselt siiski vormumata, ja midagi, mis on hoopis vähem.