FRED JÜSSI 1935–2024 ⟩ Kuus kaunist mõtet filmist «Fred Jüssi. Olemise ilu»

Loodusetark Fred Jüssi logelemas filmis «Fred Jüssi. Olemise ilu». Foto: Filmikaader

• Fred Jüssi sõnas, et ta ei ole kunagi vaevanud oma pead küsimusega, kuhu ta läheb pärast surma.
• Jüssi uskus, et kui inimene oma loomuse ära tunneb, peaks ta seda alati järgima.
• Loodusetark leidis, et tal endal ei olegi elus teadlikku eesmärki.

Zooloog ja loodusfotograaf Fred Jüssi jääb meie südametesse muuhulgas tänu Jaan Tootseni rahustavale dokumentaalfilmile «Fred Jüssi. Olemise ilu», mis ilmus 2020. aastal. Kultuuritoimetus noppis filmist välja kuus kaunist mõtet Fred Jüssilt, kes jääb igavesti 89-aastaseks.

Vaikusest

«Kui ma räägin vaikusest kui inimese kujundajast, siis minu puhul on see olnud väga oluliseks teguriks, miks see on kujundanud mu suhteid loodusega, inimestega, muusikaga, kujutava kunstiga, luulega. Sellepärast, et kõigis neist valdkondades ja veel paljudes on vaikus. Ta on seda kas otseses või ülekantud tähenduses. Ma mõistan nõnda vaikust kui loodusvara.»

Fred Jüssi jaoks oli vaikus loodusvara. Foto: Filmikaader

Logelemisest

«Mul on kombeks suveti vaadata pilvi. Vaadata pilvede liikumist. Ja suveaeg on meil akude laadimise, puhkamise, puhastumise, setitamise aeg. Sellele annab veel ühe lisamõõtme tirtide ja tirtsude sirin su ümber. Vahel tuleb mõni porilane, vahel tuleb mõni kumalane, ja siis sa vaatad pilvede liikumist. See ongi see mitte midagi tegemine. See ongi logelemine sõna otseses mõttes. See on nagu puhastumine.»

Loodusearmastaja Fred Jüssi ütles, et taevasse vaadates sattus ta umbmäärasesse ruumi, kus ei ole head ega halba. Foto: Filmikaader

Suremisest

«Ma ei ole väga tõsiselt võtnud mõtiskelusid sealpoolsuse, elu lõpu ja kõige niisuguse osas. Ma ei tea ju oma sünnist midagi. Ma ei tea ju mitte midagi sellest, mis oli enne, kui ma siia ilma ilmusin. Ja täpselt samuti on see äraminek siit. Ma ei tea ju sellest mitte midagi ja mul pole mingit pidepunktigi üldse. Ja sellepärast ei ole ma peakest vaevanud ka sellega, et kuhu ma siis lähen ja mis edasi saab.»

Fred Jüssi ei vaevanud pead küsimusega, kas ja kuhu ta pärast surma edasi läheb. Foto: Filmikaader

Kultuurist

«Ühe maa või rahva kultuuritaseme üle võib väga palju otsustada selle järgi, kuivõrd ta hoolib oma loodusväärtustest. Kui palju ta neile tähelepanu pöörab, kui uuritud need on, kui tuntud need on - ma mõtlen loodusväärtusi üldse - ja kui hoitud nad on. See on puhtalt kultuuri küsimus.»

Jaan Tootseni dokfilm «Fred Jüssi. Olemise ilu» on täidetud imeilusate looduskaadritega. Foto: Filmikaader

Eesmärk elus

«​Ma kuulun mingis mõttes nende inimeste hulka, kellel pole elus eesmärke ja kellel pole elus ka põhimõtteid. Ma pean usaldama oma suunda. Kui sa seda usaldad ja sa sellest ka kinni hoiad või seda sisemist heli järgid - seda tooni, mis su sees heliseb ja mida sa pead kuulma - siis sa jõuad varem või hiljem oma eesmärgile. Ja ma olen kogenud seda, et mida ligemale sa oma olematule või teadmatule eesmärgile jõuad, seda selgemini ta hakkab ennast ilmutama. Ja kui sa oled ükskord kohal, siis sa tõded üllatusega, et ahhaa - siia ma olingi teel!»

Fred Jüssil ei olnud enda sõnul elus teadlikku eesmärki. Foto: Filmikaader

Loomusest

«Ma veetsin viimased jõulud metsas. Ma jäin üksi pärast naise surma ja mul ei olnud erilist soovi minna jälle kuhugi külla. Minna kellegi juurde ja istuda laua ääres... võib-olla pole ilus öelda, et mängitakse jõulupühi ja jõulude pidamist, aga mulle tundus, et see võib niimoodi välja kukkuda, kui ma seekord jõulude ajal ei saa olla üksi endaga ja oma lõkketulega. Ja lõkkesuitsu lõhnaga. Ma vajan seda, nii nagu mõni vajab eluks hapnikku, vajan mind lõkketuld ja lõkke lõhna. See on üks mu lemmiklõhnu. See on mingi sisemine vajadus, mis lähtub su loomusest. Ja kui sa oma loomust saad järgida, siis tee seda ometi. Inimesel, kes oma loomust tahab järgida, ei ole sugugi kerge, kui ta on oma loomuse ära tundnud. Mis tähendab teisisõnu, et ma pean jääma iseendaks kõikvõimalikel puhkudel. Alati ei ole see lihtsalt võimalik.»