ARVUSTUS ⟩ Seks ja tšello: milleks meile Silvia Ilvese elulooraamat?

Silvia Ilves oma raamatu esitlusel. Raamatupoodide müügitabeleid vaadates pole sellest loodetud hitti veel sündinud. Foto: Martin Pedaja

Nartsissistlik edevuse laat – (sotsiaal)meediast tuntuks saanud noore inimese nn elulooraamatust midagi sügavamat loota oleks vast poolemeelne. Ka Silvia Ilvesest kirjutatud «Mina, Silvia» on muidugi süüdimatu meelelahutus ja eks sellisena pea seda ka võtma.

Olen mõelnud, et elulooraamat on kuulsuse tõeline mõõdupuu: kui palju on mingi meediapersooni tuntuses lollide pealkirjade klikivahtu ja kui palju ta tegelikult rahvale korda läheb? Kas ta on päriselt «palavalt armastatud»? Eks kõmumeedias kehti teistmoodi reeglid kui raamatupoes – klikitakse ka siis, kui sind vihatakse või põlatakse.

Klikitakse, et su üle naerda, kahjurõõmu tunda ja kribada ilkuv kommentaar. Klikitakse, et kogeda magusat üleolekutunnet – jumal tänatud, et mina ei ole sina. Raamatupoes nii ei saa. Et lugejad raatsiksid pangakaarti luhvtitada, läheb tarvis positiivset populaarsust, seda tõelist armastust. Meediastaaridel tuleb sageli kibe pettumus alla neelata – kuulsust justkui jätkuks, aga raamatule ostjaid ikkagi mitte nii palju, kui oleks lootnud.