ARVUSTUS ⟩ «Leviaatan»: naerupahvak enne kõmakat

Mäng on «Leviaatanis» keskne: ei mängita niivõrd «Kirsiaeda», «Moby Dicki» või Joona lugu, kuivõrd «Kirsiaiaga», «Moby Dickiga» ja Joona looga. Foto: Herkko Labi

Ma ei teadnud, et minu elust on puudu vaatepilt Ekspeditsiooni näitlejatest mängimas Ranevskajat ja Lopahhinit, Anjat, Trofimovit ja Firssi Anton Tšehhovi «Kirsiaiast». Aga tuleb välja, et oli. Pärast Lauri Lagle «Leviaatani» vaatamist ei taha ma vist mõnda aega ühtki teist Tšehhovi tõlgendust teatris näha.

Tšehhov moodustab «Leviaatanist» mõistagi vaid fragmendi, teised suuremad ehituskivid Eero Epneri komponeeritud dramaturgias on Herman Melville’i romaan «Moby Dick» ja piiblilugu Joonast. Lisaks leiavad tsiteerimist Witold Gombrowiczi näidend «Laulatus», 13. sajandi jaapani erakmunga Gempini luuletus ning Gustav Kalmu, Julia Kristeva, Alari Alliku, Tuul Sepa ja Juhan Libe esseed. Teisisõnu, õhk on kihtidest meeldivalt paks.

«Leviaatan»

Lavastaja Lauri Lagle

Dramaturg Eero Epner

Kunstnik Laura Pählapuu, helilooja Jakob Juhkam, valguskunstnik Siim Reispass

Laval on Marika Vaarik, Jörgen Liik, Eva Koldits, Simeoni Sundja ja Sander Roosimägi

Esietendus 23. novembril Krulli kvartali vanas remonditsehhis