EHA KARD 1935–2024 ⟩ Jääme igatsema Helme lossi keldrist võrsunud teatridiivat

Eha Kard Mariana Endla teatri (toonase Pärnu draamateatri) lavastuses "Nagu soovite" (pildistatud 1969). Foto: Valdur Vähi/Eha Kardi erakogu

Üle õla vaadates võib mõista, kui suurt rolli mängib elus saatus, õnn ja juhus. Ainult et ise peab valmis olema, muidu on juhused maitse ja lõhnata ja jäävad tabamata. Niisamuti sai meie seast eile lahkunud Eha Kardist (neiupõlvenimega Sikk) näitleja pooljuhuslikult. Taasavaldame Anu Jürissoni 2020. aasta loo suurepärasest teatridiivast.

«Ma olin ju maalaps. Nägin esimest teatrietendust 10. klassis, kui Tõrva keskkooli tuli mängima Lõuna-Eesti teater. See oli «Lumekuninganna»,» meenutab juubilar. «Mul polnud õrna aimugi, et aastaid hiljem mängin ise «Lumekuningannas» ühe õhtu jooksul nii Lumekuningannat kui röövlipealikku, vahetades grimmi ja riideid.»

Koolitüdrukuna elas Eha emaga kahekesi Helme lossi keldris. «Olime nii vaesed, et nägime aknast ainult inimeste jalgu,» räägib ta. «Meil oli kööktuba. Kõik hallitas ja oli roheline. Ema oli mehhaniseerimiskoolis kokk ja keetis seal igal hommikul kõrvitsasuppi. Üks päev oli piimaga ja teine päev piimata. Muud polnud. Ema läks hommikul kella neljast tööle, sest puudega pliit oli. Ja siis salaja tõi mullegi kõrvitsasuppi enne kooliminekut.»