ELULUGU ⟩ Jumal, kurat ja kõik, mis sinna vahele jääb

1960. aastatel tehtud fotol õpetab Ingmar Bergman poega Danieli kaamerat kasutama. Taamal Danieli ema Käbi Laretei. 1962. aastal sündinud Daniel hakkaski filmi- ja teatrilavastajaks. Foto: Lennart Nilsson/Capital Pictures/Scanpix

Kui Ingmar Bergman parajasti teatris klassikat ei lavastanud, siis kirjutas ja filmis ta oma elu. Tänu Loomingu Raamatukogule on peamiselt 1990ndatest alates ära tõlgitud pea kogu Bergmani loodud kirjasõna nii stsenaariumite kui ka romaanidena. Lisaks on eesti keeles võimalik lugeda režissööri enda biograafiaid «Laterna magica» (e.k 1989 ja 2006) ning «Pildid» (e.k 1995).

Oma lapsepõlve ja loomingut luujuureni analüüsinud ning lavastanud režissööri iseloomustamiseks muutuvad kirstud, pastorid, kellad, maohaavad, deemonid ja Karini-nimelised naised ühtlaseks massiks, mis hajutab päriselu ja loomingu piirid. See mass on muidugi endiselt tuumakas ja piisavalt paeluv, et selle kihte ikka ja jälle uurida. Olgu need siis armastajate nõelavad dialoogid või elu ja surma vastakad tõmbed.

Mis on jäetud ütlemata

Bergman on intervjuudes ja raamatutes vägagi teadlikult selgeks teinud, et talle lähevad ikka ja jälle korda lapsepõlv ja looming. Eraelulised suhted ja lihased lapsed pole tema jaoks kunagi olnud teemad, millel pikemalt peatuda. Lastel ja naistel peatub Bergman biograafiates täpselt niipalju, kui see on seotud mõne tema filmi või etenduse valmimisega.