NÄDALA FILM ⟩ Hoidke piip ja prillid! Lapimaal võib plahvatada

Tõeliselt uhke mullet! Lapimaa Uudiste toimetaja Esko (Hannu-Pekka Björkman) koolitab uut ajakirjanikku Niinat (Oona Airola). Foto: Filmikaader

Mõnusa vitamiinilaksuna mõjuv Soome-Eesti film «Rakett» tuletab mõnusasti meelde, et sarnaselt näiteks norrakate ja belglastega oskavad soomlased teha linalugusid tragikoomilise elusaatusega inimestest, keda on õnnistatud nii nauditavalt eheda ja elutruu iseloomuga, et nad võiksid olla su naabrid. 2019. aastal «Auroraga» debüüdi teinud režissöör Miia Tervo tõestab end taas talendina, kes mõistab teha ühtaegu kargeid ja teravmeelseid filme.

Mis puudutab naabreid, siis tänavuse Pimedate Ööde Filmifestivalil kujunes eriliselt skandaalseks filmiks venelase Boris Gutsi «Kurdid armastajad», kus rullub lahti vene noormehe ning ukraina tüdruku armusuhe. Festivali korraldajad kaitsesid filmi argumendiga, et selle peategelastel on kujundlik eesmärk ning stseen lõpus, kus venelasest poiss ukrainlanna vägistab, peaks ära ütlema, kuidas Guts ennast sõja suhtes positsioneerib. Selle hädakisa valguses tundus väljastpoolt kindlasti, et film on igatpidi provotseeriv ja pingeline. Kõik, kes Gutsi filmi ära vaatasid, rääkisid aga omavahel, et see on lihtsalt igav.

Palju vähem räägiti PÖFFi ajal paraku Soome-Eesti koostöös valminud draamafilmist «Rakett», mille peategelased kannavad samalaadset geopoliitilist metafoori. Erinevalt «Kurtidest armastajatest» on kargel Lapimaal toimuval «Raketil» jutustada lennukas ja huvitav lugu, kus ebakindel koduvägivalda kogenud naine peab ennast tõestama Lapimaa Uudiste heaks tööle asudes. Nimelt võtab ta nõuks paljastada läheduses alla kukkunud Nõukogude Liidu raketi saladused.