VALDUR MIKITA ⟩ Head teed sulle, kotkas!

Ühes «Ööülikooli» saates rääkis Fred Jüssi, et Eesti on seest suurem kui väljast, see on lõputu elamuste ja teadmiste allikas. Foto: jaan tootsen

Sa oled kirjutanud, miks su pilk nii sageli taevasse rändab – see on poisipõlvest kaasa tulnud harjumus otsida pilguga röövlinde. Haukaid. Pistrikke. Kotkaid. Unistus näha neid uhkeid linde tiirutamas kõrge taeva all. Kus on kotkad, seal on alles põline loodus, sest kotkas on looduse püramiidi tipus, järelikult peab see püramiid seal all veel säilinud olema. Ei teagi, miks, aga kotkad tekitavad inimeses erilise, kättesaamatu vabaduse tunde.

Sinu sünnipaik on Aruba, väike Muhumaa-suurune saar Kariibi meres. Kaugelt vaadates teeb see paljude jaoks sünniloo eksootiliseks, kuid eksootika ja erilisus pole sind kunagi paelunud, pigem oled tundnud tõmmet tavaliste ja lihtsate asjade poole. Argise ja hariliku maagilise loomuse avamises oled sa jäänud ületamatuks meistriks. Sa oled läbi ja lõhki Eesti metsade ja rabade laps. Meretagune igatsus on sul alati südames olnud, kuid see hingemaastik ei asu Kariibidel, vaid ikka Hiiumaal ja Saarnakil – saared, mis on teatud mõttes eksootilisemadki mõnest kaugest troopikasaarest.

Ühest asjast peab kohe alguses kõnelema. See on sinu kordumatu, maagiline hääl. Suurepärane raadiohääl. Hääl, mis muutub eriliselt sügavaks ja sisendusjõuliseks just hämaruse varjus, kui lauanurgal mängib päevinäinud raadio. Muidugi võib sinu salvestusi kuulata ka nutitelefonist, aga see ei ole päris see, sinu hääl sobib just sinna vana raadio sisse, mis vahel undab ja käriseb. Ja siis kõlab tuttav hääl, ütleb midagi väga lihtsat, isegi triviaalset: Head kuulajad, kell on kuus, täna on soe, päike paistab, aga homme on juba sügis. Raadiokuulaja teritab kõrva, noogutab ja lausub endamisi: Vaat kus ütles, õige jutt, jajah, see on Fred Jüssi!

Ei ole sa kunagi taga ajanud keerulist tarkust või looduse imesid, sa räägid lihtsad asjad sügavaks ja kauniks. Sinu hääl on teraapiline, see on vana teadmamehe hääl, kes teab vaistlikult iidset tarkust, et tähtis pole mitte see, mida öelda, vaid see, kuidas öelda. Sageli inimene ei saa, ei võigi teada, mis on õige ja mis on vale, miks asjad on just nii, nagu nad on. Ja sel juhul ei ole kuigi tähtis, mida inimene ütleb, tähtis on rahu nende sõnade taga. See mõju oleks olemata, kui me saanuks kõike seda vaid raamatust lugeda. Hämaras toanurgas, seal vana raadio sees, tuleb sõnadele teistmoodi jõud sisse.

Fred Jüssi pilte meie Eestimaa loodusest, meie hingemaastikest. Foto: Fred Jüssi

Terve elu oled sa olnud üks kangekaelne juurikas, ei ole inimestel sinuga kerge olnud. Oled elanud ikka oma, mitte teiste poolt paika sätitud reeglite järgi. Mõne aasta eest, kui soome loodusemees Pentti Linkola veel elas, oli ka mul õnn teda külastada. Üks soome sõpradest küsis vestluse edenedes: on’s inimesel üldse veel mingit lootust? Järgnes pikk vaikus. Termomeeter Linkola elutoa seinal näitaks kaksteist kraadi. Tundus, et ta on küsimuse juba unustanud. Kuid siis tuli vastus, Linkola rääkis vaikselt, pigem nagu iseendale. Mingit lootust ei ole. Kõik on juba ammu möödas. See on läinud. Selline rahulik, lõpuni elatud pessimism, selge nagu kaevuvesi, ilma igasuguse kibeduseta. Sina pole ehk olnud nii suur pessimist kui Linkola, kuid see äratundmine, kuhu oled sisimas jõudnud, on vist peaaegu sama. Linkola saatis sulle tervisi, päris sinu järele. Sind pidas ta üheks oma mõttekaaslaseks. Pentti, nagu sinagi, oli üks kõva juurikas. Ta keeldus elu jooksul muutumast. Ta ei kohanenud selle maailmaga kunagi.

Mulle meenub üks mälupilt kevadisest õhtupoolikust, kui olime Asko Lõhmusega Tallinnas ja otsustasime sinu poolt läbi astuda. Istusime Tina tänava köögis ja veeretasime mõtteid maast ja ilmast, sinu ees laual seisis hiiglasuur juustukera, millest aeg-ajalt jahimehenoaga mehiseid viilakaid lõikasid. Kui sa juustukera kätte võtsid, paistis õhtuvalguses selle tagant veel suurem kera – sinu indiaanilik, otsekui kivist tahutud näojoontega kolp. Nagu Suur Vaim maa kohal, käis mu peast läbi. Millegipärast sööbis see veider nägemus mällu.

Midagi on sinus olnud teistmoodi – mingi pühalik mõõde, aukartus millegi suurema ees, ei oskagi seda täpsemalt sõnastada. Keegi pole sind lõpuni lahti muukinud. Kas sa isegi oled? Sinu elu on täis vastuolusid: sa pole kunagi tahtnud saada õpetajaks, ometi sai sinust üks suuremaid õpetajaid; sündinud teispool maakera Hollandi Kuningriigis, sai sinust hoopis Eesti looduse eestkõneleja; kuigi oled elanud terve elu linnas, pole sinust keegi rohkem olnud metsas, ja nõnda edasi. Isegi kaks sinu tuntuimat mõttetera – kõige tähtsam loodusvara on vaikus, ja kui tahad näha midagi uut, tuleb kõndida mööda vanu radu – on täis sedasama paradoksaalset elutunnetust.

* * * Foto: Fred Jüssi

Üks mõttetera meeldib mulle veel. See puudutab elu eesmärki. Oled öelnud, et sul endal ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest sa ei näe eesmärke. Sinu silmade ees on tundmatu maastik, tee suubub sellesse maastikku või läheb edasi. Sa ei näe selle maastiku üksikasju, sa ei näe, mis on mägede või orgude taga. Ainus, mida peab teadma, on suund. Ja see suund on olemas mingi heli või toonina sinu sees. Seda ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.

See on pagana hästi öeldud. Paremini ei saagi. Mõni inimene on kompass. Ta ei ütle, kuhu minna või kuidas pärale jõuda. Ta näitab lihtsalt suunda. Ja kõik muu tuleb.

Sinu mõttekäikude võlu on lihtsus. Kui lihtsad on sageli su raamatute laused! Kolm-neli sõna, rohkem pole tarvis. Sellega saab kõik öeldud. Põder elab metsas. Rebasel on uhke saba. Mutt elab maa sees. Puravikkudest saab head suppi. Veel paremad on nad praetult. Rohkes võis. Jah! Ja nõnda edasi. See on kirjutama asunud kõnemehe keel. Enamasti on vastupidi – kirjamees on õppinud suure surmaga kõnelema, kuid ülemäärasest kirjutamisest kurnatud mootor ei võta vedu, mõttekäigud on pikad ja segased, lause lonkab ja lohiseb, sõnades pole elumahla. Kõnekunst on tänapäeval kaduv kunst, sina veel valdad seda vanade tarkade meeste oskust. Raadiolausuja – ei tea, miks selline imelik sõna pähe turgatas, aga see sobib sulle. «Looduse aabits» oli erakordne kultuurisaavutus. Ja hiljem kõik need «Ööülikooli» loengud.

Vaadake seda maad, milline häbi! See, mida riik on teinud oma loodusega, ei ole olnud väärikas. Kui odav on riik, kui lihtne on teda panna tegema seda, mida ta mingil juhul teha ei tohiks.

Mäletan, kuidas sa mõne aasta eest südametäiega pahvatasid metsaraiumise kohta: see on ju riiklik laastamine! Ja veel enam jäi hinge kõrvulukustav vaikus, mis peale seda mõtteruumis maad võttis. Ei tõtanud keegi noid sõnu parandama ega ümber lükkama, las vana mees räägib, maailm veereb edasi, uued uudised tulevad ja ebamugavus lahtub, piinlik apsakas ununeb. Aga see, mis oli varjul nende sõnade taga, jäi. See pilt, kuhu osutas sinu tõstetud sõrm. Vaadake seda maad, milline häbi! See, mida riik on teinud oma loodusega, ei ole olnud väärikas.

Sinu vanaema oli indiaanlane. Ei ole sa kippunud seda kunagi rõhutama. Aga midagi indiaanilikku sinus kahtlemata on – välimuselt, ja veel rohkem olekult. Aga vahest olulisemgi on see, et võib-olla on indiaanlaste lugu kusagilt sarnane meie looduse looga. Põlisrahvaid ja nende kultuuri ei hävitatud mitte niivõrd füüsilise vägivallaga, kuivõrd alatuse ja pettusega. Maad ja metsad, jõed ja järved peteti välja valge mehe ausõnaga, mis osutus auklikuks nagu šveitsi juust, mida Suur Vaim seal Tina tänava köögis valusateks viiludeks lõikas. See, mis kõigisse neisse reservaatidesse alles jäi, ei olnud enam elav kultuur, need olid riismed. Potikillud, mida uurida ja muuseumis klaasi taha panna. Miski, millest saab teha raamatuid, konverentse, jututubasid. Mälestusi, mida järeltulevad põlved võivad aukartuse ja hingevärinaga piidlemas käia.

* * * Foto: Fred Jüssi

Eesti loodusega on läinud samamoodi, nagu läks indiaanlastega. Selle maa loodus on lõputute seadusemuudatuste, arengukavade ja töötubade kaudu viimaks ikkagi inimeste käest välja petetud, nende hinge on väärkoheldud, väärikust alandatud. Eesti Loodus elab edasi reservaadis, see on ilus, seda saab imetleda, sealt metsaande korjata, piltegi teha, seminare ja töötubasid korraldada. Aga midagi on muutunud, lõplikult. Midagi väga olulist on surnud – eks sõnastagem see. Mis see siis on? Pihta on saanud loodus, aga ka usk elu põhiväärtustesse. Usk Eesti looduse kaitsesse on kokku kukkunud. Selle asemele on tulnud teadmine, kui odav on riik, kui alandlik ja hirmunud, kui lihtne on teda raha ja ähvardustega üles osta, panna tegema seda, mida ta mingil juhul teha ei tohiks. Riik on samm-sammult taganenud raha surve ees. Riik on kaotanud väärikuse. See on kõige hullem asi, mis saab juhtuda. Loodus annab riigile väärikuse. Loodus on riigi südametunnistus. Ühiskonda ei iseloomusta mitte see, mida ta loob, vaid see, mida ta keeldub hävitamast. Nii on arvanud Ameerika looduskaitsja John C. Sawhill.

Ühest asjast tahaksin veel rääkida. Paljud ei mäletagi, et ka sina kirjutasid alla 40 kirjale. Kuigi see oli suunatud venestamispoliitika vastu, oli Jaan Kaplinski koostatud kirjas ka mure Eesti looduse pärast, et üleliidulised ministeeriumid anastavad maavarasid ja rikuvad Eestimaa ökoloogilist tasakaalu. Nüüd, 45 aastat hiljem, kõlab see kuidagi eriliselt süngelt. Kuigi Eesti on ammu vaba, ei ole meie loodus vaba, see on okupeeritud ideoloogia poolt, mis on meile võõras. Selle vabaduse eest oled sa võidelnud, vabadus on olnud sulle elus kõige tähtsam. Oma vaikival moel oled sa vabadusvõitlejaks jäänudki. See on olnud üks väga oluline heli või toon, mis on andnud sinu elule suuna.

Mis siis on läinud valesti? Sellest, mida me kutsume looduskaitseks, on vähehaaval saanud riiklik propaganda. Taome endale vastu rindu, kui hästi kõik on ja kuidas tulevikus saab kõik veelgi parem olema. Aga midagi on selles optimistlikus ja rahustavas sõnumis valesti. Loeme ühte, aga tunneme teist. Sõda on rahu! Vabadus on orjus! Teadmatus on jõud! – kus me neid lauseid oleme kuulnud? Loodusmõte on end aheldanud orwelliliku topeltmõtlemise katakombidesse, statistikast on saanud pesuaine, kuidas düstoopiat utoopiaks värvida. Just sellelt pinnalt vormuvad need valusad, ajatud sõnad: See on ju riiklik laastamine! Olen kindel, et kunagi pudenevad tuleviku Eesti riigipea huultelt sõnad: Ma vabandan. Mul on sügavalt kahju selle pärast, mis juhtus Eesti loodusega. Me kaotasime sihi, me kaotasime väärikuse. Kuid sinna on veel palju aega minna – selle unistuseni, et kunagi on Eesti riik nii tugev, et julgeb seda häbi tunnistada. Sina neid sõnu enam ei kuule.

Kusagil 70. eluaastast muutuvad sünnipäeva- ja matusekõned kahtlaselt sarnaseks. Pensioniikka jõudnud inimese sünnipäevakõne sobib ka matusekõneks ja vastupidi. Ega see pole iseenesest hirmus, sünd ja surm asuvadki mingis sügavamas peegelduses lähestikku. Ebaõiglane tundub see, et kõik hea, mida võinuks inimesele öelda juba tema eluajal, öeldakse alles peale tema surma. Elav inimene kipub teekaaslaste suhtes olema sõnadega kitsi, surnute vastu on ta lahkem. Koolnu ei ole konkurentsivõimeline, ei ohusta enam kellegi positsiooni, ei vaidle, ei õienda, ei õpeta – järelikult väärib tunnustust!

Meis kõigis on ehk midagi ühist selle vana indiaanlasega, kes taipab, et ta on viimase lahingu kaotanud. Sinu elu kaudu saame sellest kurbusest osa. Sa kaotasid lahingu, nõnda, nagu kaotas Pentti Linkola, nagu kaotas Jaan Kaplinski, kuid sa ei kaotanud oma väärikust. Me ei suutnud Eesti loodust kaitsta, hoida ligilähedaseltki sellisena, nagu eelmise sajandi põlvkond seda veel tundis. Sellist loodust ei ole enam ja see ei tule enam kunagi tagasi.

1977. aastal ilmus sinu raamat «Rebasetund». Olin just saanud seitsmeaastaseks. Ema tõi selle raamatu Viljandist, kui käis linnas oma lagunema kippuvatele hammastele kroone panemas. Teades minu loodushuvi, loovutas ta selle hea meelega mulle. Raamatuke tundus mulle siiski liiga väikeses kirjas, liiga tavaline, torkasin selle riiulisse tagasi. Ent mingil arusaamatul kombel jäin selle raamatu kaanepildi kütkeisse. Võtsin raamatu üha uuesti pihku. Ja panin jälle tagasi. Nüüd, aastaid hiljem, raamatut uuesti käes hoides adun, kui hea pilt see tegelikult on. Need rebase silmad ... neis ei ole valu, kuid neisse on millegipärast valus vaadata. See pilk saadab paljusid sinu kirjutatud mõtisklusi, see on elukogenud mõtteränduri pilk. Kes teab, et universum on üpris kõle paik, mida tundlikul inimesel on raske kodustada – kuid ehk siiski mitte võimatu. Rändur ei oota midagi, ta lihtsalt asutab end taas minekule. Ja teab, et kõik muu tuleb.

* * * Foto: Fred Jüssi

Nõnda oled sa tulnud läbi erinevate aegade, rahutu indiaanlane, ühtaegu kodus ja kodutu, kodune ja siiski kodustamata: meretagune aeg, eesti aeg, sõjaaeg, vene aeg, uus eesti aeg ja nüüd mõned aastad taas see meretagune aeg – Hiiumaal, otsapidi juba teises, muistsete hiidude ajas. See aeg ei nõua enam sõnu. Seal ei pea inimene enam midagi ütlema.

Sinu raamatud on olnud omamoodi maastik eesti inimese hingest. Lihtsad, mõne pintslitõmbega maalitud looduspildid, puhtad ja karged nagu sügismaastik. Eesti looduse mälupank. Vaated, mis talletavad üksnes kõige olulisema. Minu lemmik on «Jäälõhkuja» – mõnikümmend miniatuuri, lisaks lühikesed reisikirjad. Mõtisklused, nagu «Maikellukesed», «Härjasilmad» või «Lõunatuul», on meistritööd. Viimases on juttu lõhnadest, suvisest heinaküünist, ja sellest, kuidas lõhnab raba. Ka mina olen olnud omamoodi lõhnahull, maastikud kipuvad mällu sööbima just lõhnade kaudu. Üks maagilisemaid lõhnu Eesti looduses on hilissuvise rabaserva hõng. Just nimelt rabaserva, mitte lageraba lõhn. Seda on võimatu kirjeldada, mis see täpselt on – magusa auraga, tihkjas, küps ja siidiselt pehme. Selles on turbasammalt ja kanarbikku, sookailu ja noorte haabade iseloomulikku imbust, on pohla, seent ja mändi, on mett ja päikest. Tabamatu nõidus sunnib rändaja hetkeks paigale. Raba lõhn on rabav.

Ei oskagi hästi seletada, miks tahtsin sinu puhul peegeldada just seda vana mehe leebet, rahulikku nukrust, nukrusjõudu – mida kohtab nii harva. Kui inimene kaotab elu jooksul midagi olulist, näeb ja kogeb südame külge kasvanud asjade hääbumist ja allakäiku, siis tihtilugu ta kibestub, muutub kurjaks, lööb käega. Sina oled läinud teist teed, omal viisil. See vaikne südamenukrus peegeldub vastu paljudest su viimaste aastate kõnelustest ja kirjatöödest – kuid see pole kaotusevalu, see on elutõde, karge ja puhas nagu hommikuvihm Jussi järvede kohal. Jah, hommikuvihm Jussi järvel – see ongi Jüssi! Jäägu see vihm sadama aegade lõpuni. See on ilus. See on kurb. See on hea. Ükskõik, kummal pool taevatähti su hing ka rändaks.

Elus on palju mõistetamatut, on palju küsimusi. Üks suuremaid neist on inimese jaoks, kuidas tasakaalustada elu ränkust sellestsamast elust pärineva kergusega.

See vihm on hüvastijätt kõigi nende metsade, põliste mändide, heinaküünide, vanade õunapuuaedade ja hellade mälestustega. Nad lähevad sinuga koos ja ei tule enam kunagi tagasi – nagu varakevadine lõkkesuits Mustjõel seitsekümmend viis aastat tagasi, mis kandis su hinge kusagile väga kaugele, millel pole nime. Mutimullahunnikud olid just lume alt välja sulanud. Lõkkesuits roomas jõeorgu pidi käänaku taha. Sinna jäi tol õhtul su hing. Seal sündis miski. Sündis üks poiss oma kuueteistkümnendal eluaastal. Sinu retked pole olnud muud kui rännakud sellesse jõekääru oma hinge juurde.

Need on sinu sõnad ühest raamatust. Need sõnad on helged. Elus on palju mõistetamatut, on palju küsimusi. Üks suuremaid neist on inimese jaoks, kuidas tasakaalustada elu ränkust sellestsamast elust pärineva kergusega. Siiski on elus hetki, kus see küsimus saab vastatud. Õhtu vastuseks on hommik. Sügise vastuseks on kevad. Ja vastuseks võib olla ka kevadõhtusse eksinud sumisev kimalane, karvane nagu tont, vana valge sõstra põõsa õisikul. Ja nõnda edasi, ikka sel moel, et sunnib viimaks küsima: kui kõik on vastus, mis on siis see küsimus? Vaat see on küsimus!

Ole sa tänatud, Fred!

Head teed sulle, kotkas!

Fred Jüssi. Foto: Jaan Tootsen