Saada vihje

Kunstnikupalkade jaotamise süsteemi õiglus ja efektiivsus tõstatavad küsimusi

Copy
Hetk 2019. aasta Veneetsia Eesti paviljoni avamiselt, mil Eestit esindas Kris Lemsalu «Birth V – hi and bye». Lemsalu valiti 2016 kõige esimeste kunstnikupalga saajate hulka.
Hetk 2019. aasta Veneetsia Eesti paviljoni avamiselt, mil Eestit esindas Kris Lemsalu «Birth V – hi and bye». Lemsalu valiti 2016 kõige esimeste kunstnikupalga saajate hulka. Foto: Pärnu Postimees

Nädal tagasi kuulutati välja seekordsed kunstnikupalgad. Järjekorras kümnendad – järelikult on tegemist selle meetme omamoodi juubeliga.

Eesti Kunstnike Liidu veebilehelt loen järgmist: «Eesti Kunstnike Liidu president Vano Allsalu ja Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv kuulutasid koostöös Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumiga 2. novembril 2015 ametlikult välja esimesed kunstniku- ja kirjanikupalga konkursid.» Samuti on kirjas, kes võib kandideerida sellele – ütleksin, et rahalises mõttes kõige suuremale riiklikule tunnustusele, ikkagi kolm aastat järjest 1,1 Eesti kultuuritöötaja miinimumpalka koos kõigi tööjõumaksudega! «Aktiivsed loomingulises tippvormis kunstnikud, kuraatorid või kunstiteadlased/kriitikud, kes soovivad järgneva kolme aasta jooksul pühenduda erialasele loometööle.»

Võib-olla olen naiivne, aga mulle tundub kuidagi enesestmõistetav ja loomulik, et siinkohal eelistataks vabakutselisi loovisikuid. Kirjanikupalgaliste puhul tundub nii olevatki, kunstnike puhul aga mitte. Pahatihti on kunstnikupalk tunnustus, mille saaja (tahtsin praegu öelda laureaat!) on juba erialaselt ametis. Tavaliselt on see töökoht Eesti Kunstiakadeemia. Kunstnikupalga on seni pälvinud selle professorid, dotsendid, kateedri juhataja.

Tagasi üles