Kas absurdiga saab türannide vastu?

Vene futuristid tõlgitakse moodsasse IDM-keelde: Aleksandr Žedeljov ja Marika Otsa ehk antud juhul Modulshtein feat. MariQ sügisesel Station Narva festivalil plaadi «The Whisper of Muffled Lyres» kava esitamas. Foto: Jelizaveta Gross

Puškin oli luuletaja ja alatasa muudkui kirjutas midagi. Kord tabas Žukovski teda kirjutamiselt ja hõiskas täiest kõrist: «Sa ju päris kirjatsura!» Sest ajast peale hakkas Puškin Žukovskit väga armastama ja kutsus teda sõbramehe poolest lihtsalt Žukoviks.

Selline on üks Daniil Harmsi Puškini-anekdoot.

Harms oli praeguseks absoluutselt kultuslik vene absurdikirjanik, kelle eluke lõppes Teise maailmasõja alguses. Muidugi ei kirjutanud ta ainult anekdoote. Ta oli 20ndate lõpus – 30ndate alguses lühikest aega tegutsenud Leningradi avangardistliku liikumise OBERIU üks põhimehi.

Seda teatrit, kirjandust ja muusikat ühendanud kooslust on nimetatud ka «viimaseks nõukogude avangardiks». OBERIU on akronüüm sõnaühendist «Объединение реального искусства» ehk tõlkes «reaalse kunsti ühendus». U seal lõpus ei tähendanud midagi.

Vene Teatris lavastub tükk nimega «Väga palju päikest», mis tõukub​ oberiulaste tegevusest. Tähtsat rolli selles mängib ekspressionistliku olemisega IDM-muusika (intelligent dance music), mille on kirjutanud Aleksandr Žedeljov. Muusikaga ilmus äsja ka plaat, mille pealkirja võib eesti keelde tõlkida kui «summutatud lüüra sosinad». Esitajaks märgitud Modulshtein feat. MariQ. Muusika on Žedeljovi oma, sõnad oberiulastelt Harmsilt, Vvedenskilt, Oleinikovilt ja laulab MariQ ehk Vene Teatri näitleja Marika Otsa.