ARVUSTUS ⟩ Mitte terav ja küüniline, vaid poeetiline Gordin

«Võimud ja vaimud» – nukker, mõjuv, omamoodi iluski. Foto: Anna Mari Liivrand

Välisajakirjanduses, aga eriti sotsiaalmeedias on vahel filmide ja raamatute arvustuste ees teade: «Spoiler alert!» Või siis vastupidi: «No spoilers» Selle all mõeldakse, et arvustaja ei anna lugejale- vaatajale (eriti sotsiaalmeedias on üha levinum videožanris arvustus) ette ära arvustatava teose sisu ja, jumal hoia, selle kulminatsiooni!

Ma püüan Alexei Gordinist, tema praegu avatud näitusest kirjutada nii, et samamoodi ei rikuks ära selle vaatamise elamust ja eriti selle näituse puänti. Tänapäeval, igale poole (sotsiaal)meediasse üles minevate fotode, videote ja puhaste muljete ajastul, on sellest piirangust vist isegi mõttetu kinni pidada – sest kui palju me üldse enam saame midagi kogeda puhta lehena?

Ka Alexei Gordin ise pani näiteks oma Facebookis üles story oma näituse omamoodi kulminatsioonist – efektsest ja naljakast videost. Õnneks Facebooki story’d haihtuvad mõne aja jooksul jälgi jätmata. Niisiis: kuidas kirjutada Gordini näitusest vaatajale, kes pole veel seda külastama jõudnud, ilma selle sisu ning vaimukaid ja traagilisi lahendusi – nii tehnilisi kui filosoofilisi – liigselt paljastamata?