Suri viljakas Eesti kunstiajaloolane

93 aasta vanuses lahkus kunstiajaloolane Rein Loodus. Foto: Erakogu

93 aasta vanuses lahkus kunstiajaloolane Rein Loodus, kelle peamiseks uurimisteemaks jäi alati Eesti raamatu- ja tarbegraafika, sh karikatuuri ja eksliibriste ajalugu. Eriti kaaluka jälje on ta jätnud aga 19. sajandi ja 20. sajandi alguse baltisaksa ja eesti kultuurielu viljaka uurijana.

Loodus sündis Tartus, kus tema isa pidas kondiitriäri. Ta õppis Tartu 1. keskkoolis (lõpetas 1950) ja Tartu Riiklikus Ülikoolis (samal kursusel Inge Tederiga), kaitstes kunstiajaloo alal Voldemar Vaga käe all 1955. aastal diplomitöö «Võitlus realismi eest vene maalikunstis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul». Hea sõnaga on ta olulisematest õppejõududest meeles pidanud tema kõrval Leonid Stolovitši.

Kunstiajaloo kandidaadi kraadi kaitses Loodus 1964. aastal samas Tartus Günter Reindorffi juhendamisel väitekirjaga «Eesti karikatuurikunsti areng ja võitlus reaktsiooni vastu (XIX sajandi teisest poolest oktoobrirevolutsioonini)», mille kirjutas ajakirjanduse põhjal.

Looduse erialane karjäär möödus teadusliku töötajana Tartu Kunstimuuseumis (1955–1958) ning ajaloo instituudi kunstiajaloo sektoris (1961–2003), kus ta töötas üle 40 aasta – algul teaduri, hiljem juhtiv- ja vanemteadurina. Sealses suhteliselt vabas uurimisõhkkonnas tegeles ta edasi graafikaga. Loodus on tõdenud, et tema graafikahuvi tekkis karikatuurist. Läbi seda vahendava ajakirjanduse uurimise tuli omakorda huvi ajaloolise kunstielu vastu. Illustratsiooni ja raamatukujunduse teemade kaudu jõudis Loodus välja rahvusliku ja vähemuskultuurilise kunsti ajaloo suurte küsimusteni.

Oma sõpruskonda luges Loodus pigem ajaloolasi. Kunstiajaloolastest pidas ta lähemateks kolleegideks Mart Ellerit, Kaalu Kirmet, oluliste vestluspartneritena on ta nimetanud ka Boris Bernsteini, Leo Gensi, väliseestlastest Ervin Pütsepat. Tihe koostöö Juta Keevalliku ja Lehti Viirojaga toona Teaduste Akadeemia koosseisu kuuluvas Ajaloo Instituudis viis terve hulga ühiste väljaanneteni. Kunstnike Liidu ning tänase Böckler-Mare-Balticum-Stiftungi toel avanesid reisimisvõimalused ja kontaktid kolleegidega Lääne-Euroopa kunstikeskustes.

Iseseisvunud Eestis pöördus Looduse tähelepanu ümbermõtestamist vajavale ja paljudes tahkudes täiesti uurimata teemaderingile baltisaksa kultuuriga seoses. Eeskätt saksakeelse ajakirjanduse põhjal valmisid tal järgemööda monograafilised käsitlused kunstielust 19. sajandil (1990, koos Keevallikuga), aastail 1900–1918 (1994) ja 1918–1944 (1999).

Tema olulisemate saksakeelsete artiklite hulka kuuluvad käsitlused Eesti Kirjanduse Ühingu kunstisektsioonist, Tartu kultuurielust rahvusliku liikumise päevil, sõdadevahelise perioodi saksakeelsest kultuurielust ning illustratsiooni ja puulõike ajaloost Eesti alal (alates Ludwig von Maydellist). Lisaks nimetatud teemadele on Loodusel venekeelseid artikleid eesti kunstnikest Nõukogude tagalas jm.

Tema mahuka kirjaliku pärandi hulka kuuluvad näiteks ülevaatlikud uurimused «Eesti raamatugraafika» (1963), «Eesti varasem raamatugraafika (kuni oktoobrirevolutsioonini)» (1966), «Nõukogude Eesti raamatugraafika» (1976) ning «Ars Libri: V. Toots, P. Reeveer, H. Kersna, S. Liiberg» (1977). Samuti on Looduselt ilmunud rida (lühi)monograafiad: Otto Krustenist (1972), Günter Reindorffist (1976), Märt Laarmanist (1977), Paul Luhteinast (1980), August Roosilehest (1986, koos Kirmega) ning Eduard Järvest (2000). Selle kõrval on ta kirjutanud artikleid ja buklette Otto von Kursellist, Mart Pukitsast, Erik Obermannist, Herald Eelmast, leedu kunstnik Kazys Šimonisest jt, samuti näitusearvustusi.

Loodus on pälvinud Kristjan Raua nimelise kunstipreemia (1978, kollektiivi liikmena Irina Solomõkova peatoimetamisel ilmunud «Eesti kunsti ajalugu kahes köites» eest), Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia (1982, monograafia «Eesti raamatukunsti teke ja areng» eest), Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetuse (1983), M. C. A. Böckler Stiftungi hõbemedali «Mare Balticum» (1995) ning Eesti Kunstiteadlaste Ühingu aastapreemia (2001, antoloogia «Kunstikirjutus Eestis. Tekste kunstist ja arhitektuurist» 1. köite koostamise eest koos Keevalliku ja Viirojaga).

Viimasele järgnes veel kaks köidet, mis on tänini jäänud möödapääsmatuks igale 19. sajandi või 20. sajandi algusega tegelevale uurijale. Lisaks koostas Loodus varauusajast teise maailmasõjani ulatuva «Eesti kunsti ajaraamatu» (2002, koos Keevalliku ja Pia Ehasaluga).

Loodus kureeris Fr. R. Kreutzwaldi juubelinäituse A. H. Tammsaare muuseumis (1978–1979). Kataloogi eessõna autorina oli ta kaastegev ka näiteks Eesti karikatuuri näitusel (Tallinnas 1967), laste eksliibriste näitusel (Tallinnas 1979) ning mitmel kunstnikueksliibrise näitusel (Riias, Jaunkalsnavās, Ogrēs ja Valkās 1979–1981, samuti Helsingis 1985).

Loodus on kuulunud Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendusse, Eesti Kunstnike Liitu ning baltisaksa kultuuri seltsi Eestis. Ta oli Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu auliige. Kõigil on olnud oma roll tema teaduslikus tegevuses. Ise on Loodus öelnud: «Ma pole suur filosoofia harrastaja, olen rohkem tähttäheline, faktide peale olen rohkem oma töös rõhunud» (intervjuus Kädi Talvojale, 2022). Ajakirjanduse põhjaliku läbikammimise teel on Rein Loodus toonud nähtavale palju uurimisteemasid, mis tänini Eesti kunstiteaduses põhjalikumalt käsitlemata.

Sügav kaastunne Rein Looduse perele ja lähedastele!

Rein Looduse ärasaatmine toimub Pärnamäe krematooriumi suures saalis laupäeval, 14. detsembril kell 13.30. Lilli, pärgi ja kimpe palutakse mitte tuua.

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kultuuriministeerium

Tartu Kunstimuuseum

Tallinna Ülikool