KLASSIK ⟩ Millest hääl meis tuleb? Mis on silmis?

Viivi Luik kohtus lugejatega Viljandi Raamatukoi poes veebruari algul. Foto: Marko Saarm/Sakala

Eri väljendusvormide lahutamine üksteisest ei pruugi õnnestuda. Viivi Luige looming (luule, proosa, esseed) on sümbiootiline tervik; raamat, mis on kokku köidetud enda ja teiste elulugudest ning nende peegeldustest; lood tihendatud kujunditeks (võrdlusteks, hüperboolideks, parafraasideks, retoorilisteks küsimusteks ja pöördumisteks).

Ja kõigi nende, keelde jõudnud, raamatuiks saanud tekstide aluskihis omakorda asub maksiimiks teritatud sõnum, lõikav nagu Mariaani sügavik. «Ma olen raamat» kõlab 2010. aastal koos Hedi Rosmaga tehtud Viivi Luige usutlus- ja vestlusteose pealkiri.

Tõde on siiski olemas

Essee on mõttekirjanduse kuninglik žanr, milles raamitakse isiksuslikuks terviktekstiks elu- ja mõtteilma nähtused ning kulgemised, puänteerides need üldistava või siis hingesööbiva tõdemusega. Ajavahemik, millest Luige «Pühaduse purunemise» valik on tehtud, juhatab sisse 1988. aastal Torontos peetud ettekanne seitsmest eesti naisluuletajast, ning lõpetab tänavu 23. märtsil salvestatud «Ööülikooli» loeng «Kirjaoskus, sõda ja elevandiluust torn».

Seda võib pidada kirjaniku esseeloomingu üheks kontrapunktiks. Eetilise imperati