«Sada aastat üksildust» sai telesarjaks: maagia on harva ekraanil nii reaalne paistnud

Omas maailmas lõpuks hullunud José Arcadio Buendía seotakse kastanipuu külge kinni. Seal ta istub vaikides, ja vähe on vaikusi, mis on nii kõnekad. Foto: Netflix

Netflixi «Sada aastat üksildust» on lummav ja kummituslik meistriteos, mis tõstab niigi õitsva telesarjanduse uutesse kõrgustesse.

Võimalik, et Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Gabriel García Márqueze (1927–2014) meistriteos «Sada aastat üksildust» (1967) ongi kõige täiuslikum raamat, mis eales kirjutatud. Selles maagilise realismi tähtteoses seguneb reaalsus fantaasiaga moel, mida pole enne ega pärast nähtud. Tähtedest saavad sõnad, sõnadest laused, lausetest midagi sellist, mis hajutab piirid ärkveloleku ja unenäo, siin- ja sealpoolsuse vahel.

Romaani iga lehekülg kätkeb endas tihedat tegevust ning erakordselt palju allkihte ja lisadimensioone. Igal juhul on see materjal, mida üldiselt peeti selliseks, mida lihtsalt pole võimalik filmiks teha. Täpselt samal arvamusel oli Márquez ise, kes raamatu ilmumisest alates tõrjus järjekindlalt ja väsimatult tagasi sellest lummatud filmimehi.