ARVUSTUS ⟩ Enn Põldroos – mees, kellega on hea vaikida

Enn Põldroos. «Stardiasend», 2009. Õli, akrüül. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Stanislav Stepashko

Enn Põldroosi maalinäitus algab vaikusest. Saalis on avamise ajal küll hubaselt sumisemas sadakond maestro maalikunstile pühendunud vaatajat, kuid hästi kureeritud ja liigendatud näituse mõju on tugevam ja häälestab sisemisele vaikusele.

Sisemine vaikus on nii maali- kui fotonäitustel aina haruldasem elamus. Sel näitusel puudub visuaalne otsustamatus. Põldroosil on absoluutne kompositsioonitaju, mille muudab veelgi nauditavamaks maalis nii oluline absoluutne värvikompositsiooni taju, mis teatud mõttes moodustavad «absoluutse visuaalse kuulmise».

Põldroos, erinevalt paljudest, võib jätta palju maalimata, ent ometi tekib vaatajas tervikutaju justkui iseenesest. Ta ei lõpeta nimme paljusid detaile ega pindu, ei nikerda, uurista ega kuhja hullunult pastoosset värvi. Töödes puudub igasugune raskepära. Ometi «lõpeb» iga Põldroosi maal virtuoosse tervikliku mõttega, justkui oleks tegemist lausetega Friedebert Tuglase novellist. Vaataja näeb kerget prantslaslikku espriid, mis muudab eeterlikult elegantseteks nii monumentaalsed pannood esindusarhitektuuri seintel kui ka digitaalsed kuvandid arvutiekraanidel või salongisuuruses tahvelmaalidel.