:format(webp)/nginx/o/2024/12/17/16549615t1h73bd.jpg)
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu auliige, skulptor, graafik, maalija, installatsioonide, monumentide ja autoriehete looja ning vee häälte ja linnahelide mõtestaja Aili Vahtrapuu.
Suri mitmekülgne Eesti kunstnik Aili Vahtrapuu
Kaasaegsetele meenub tema vaba intellektuaalne lennukus, poeetiline kodusolek keelemaastikel, tõeline frankofiilia ning alatine reisikihk, ka mitmekordne pöördumine euroopaliku kultuuri ühte keskpunkti Pariisi, kus Aili Vahtrapuul oli sõpru ja kaasamõtlejaid.
Valguse linnaga seonduvad ka läbi aastate kestnud õpingud, magistritöö kaitsmine Pariisi VIII ülikoolis 1990. aastal ja doktoritöö «Vee kujundi häälte revitaliseerimine linnaruumis» kaitsmine Pariisi I Panthéon Sorbonné'i ülikoolis 2002. aastal.
Pariisi on Vahtrapuu pöördunud hiljemgi: kunstikeskuses Cité Internationale des Arts korraldatud Eesti, Läti ja Leedu nüüdiskunsti näitust kureerides pani ta näitusele üsna vabameelse pealkirja «De trop de réalité» («Aitab reaalsusest»).
Ka teisel Eesti nüüdiskunsti tutvustaval näitusel «Vabadus» («Liberté») Pariisi Château d’Asnières’s paelus külastajaid Aili Vahtrapuu ning kaasautorite Louis Dandreli ja Vivian Jõemetsa heliinstallatsioon «Hägustades poliitika ja poeesia piire».
Baltimaade graafikanäitusel Londonis 2006. aasta sügisel oli Vahtrapuu üks Eesti kaasaegse graafika esindajaist.
Igavene side Pariisiga kajastus ka Aili Vahtrapuu isiknäitusel «Pariisi paabel» Hobusepea galeriis 2012. aasta suvel, kus «Pariis ongi / …/ näituse keskne tegelane. Kunstnik paistab käsitlevat linna ühtse hingava ja elava organismina. / …/» ent «Aili Vahtrapuule kui skulptorile ei imponeeri eelkõige mitte klassikalised, tahked ja rasked skulptuurimaterjalid, vaid talle on hingelähedasemad heli- ja valguselemendid, mis jäävad teadlikus tajumises alati tagaplaanile».
Ja nii oligi ka väljaspool selle konkreetse näituse galeriiseinu: ta püüdis jäädvustada seda, mis tavalisest tajuvaldkonnast väljapoole kipub jääma, kartmata mõistmatust ja segadusi, mis kunagi, nagu ta uskus, viivad paratamatult arenguni.
Aili Vahtrapuu lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 1980. aastal cum laude skulptor-pedagoogi haridusega.
Ta on loonud skulptorina kõrgelt hinnatud linnaskulptuure, nagu installatiivne arhitektoon «Kajakad» Lasnamäe tervisekeskuse ees (arhitekt Mari Kurismaa), istuvad poisifiguurid Tõnismäe hambapolikliiniku fassaadil (1998) ning 2005. aastal Eduard Tubina monumendi Tartusse «Vanemuise» teatrihoone esisele alale (arhitekt Veronika Valk).
/nginx/o/2024/12/17/16549620t1h4589.jpg)
Viimane kogus tähelepanu õnnestunud heli- ja valgusinstallatsiooniga ning autor pälvis diskreetse ning täpse tunnetusega lahendatud monumendi eest 2006. aastal Kristjan Raua kunstipreemia.
Ka 2006. aastal püstitatud Viljandi mälestusväärse linnapea August Maramaa kahefiguurilist (linnapea jalutab koeraga) skulptuuri ilmestab valgusinstallatsioon. Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumi aulas 2010. aastal avatud Jaan Tõnissoni portreebüst on lahendatud interjööri sobiva klassikalise skulptuurina.
Vahtrapuu vabaloomingust on jõudnud Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogusse mitu värvikat 1990. aastate popkunsti laines loodud skulptuuri, nagu ilmselt Jerome David Salingeri loomingust inspireeritud «Banaanikala», «Baleriini portree», «Südametunnistus» jt.
Kirg graafikatehnikate võimaluste vastu kujunes Aili Vahtrapuu loomingus valdavaks just 1990. aastail. Ajal, mil mitmed graafikud valmistasid ise paberit, keetis Vahtrapuu paberit koos skulptuurides kasutatava puiduga.
Tema pruunikad kortsutatud ja rebitud paberid meenutavad midagi habrast ja orgaanilist – õhukeseks pargitud nahka või vana papüürust. Ta kasutas sügavtrüki tehnikat ning ka vee ja rooste jälgi paberil, mis moodustasid koos tundeküllaseid pindu.
Artiklis «Temps d’arrêt – Aili Vahtrapuu» on Liina Siib kirjeldanud ja analüüsinud kongeniaalse loojana Vahtrapuu ülimalt innovaatilist näitust Draakoni galeriis (näitus jäi nimeta) 1996. aasta talvel, kus kohtusid Vahtrapuu graafilised katsetused, maal ja skulptuur.
Just tema graafilisi eksperimentaalseid teoseid on Eesti muuseumidesse jõudnud kõige arvukamalt.
Aili Vahtrapuu alustas näitustegevust 1993. aastal märgilise väljapanekuga «10 skulptorit» Tallinna Kunstihoones.
Ta on osa võtnud paljudest suurtest ühisnäitustest nii kodu- kui välismaal ning korraldanud alates 1996. aastast isikunäitusi, esimese neist Roomas ja viimase 2020. aastal Vaskjala loomekeskuses. Tema panust siinse loome arengusse on hinnatud 2018. aastal stipendiumiga «Ela ja sära».