Kõigi pilgud kartulil

Liis Aedmaa lavastus «Kartulimässjad» Ugalas. Foto: Elena Aulis / Annika Vihmann

Lapsed kargavad püsti, sirutavad käsi lava poole ja hüüavad läbisegi «Jaa! Siia ka! Mina ka!», et saada endale koju kaasa... üks toores koorimata kartul.

Aga mis seal vahet on, kas kartul on abstraktne või individuaalne? Ühelt poolt mõjutab see lavastuse kaasahaaravust: ajaloo jutustamisel ja inimsuhete läbimängimisel hakkab avastseenis sisse saadud hoog tasapisi raugema, kuivõrd publiku tähelepanu koondub sündmuste jadale ning info omandamisele, mitte kartuli enese avastamisele ja fantaasia avardamisele. Mõnd situatsiooni vürtsitatakse klounide kullavaramust pärit füüsilise koomika võtetega, samas jääb pikem paus lauludesse, mis aitavad muusikaliseks lavastuseks tituleeritud teose energiat muidu üleval hoida.