Mart Sander arvustab: Selle aasta kogu pere jõulu-slasher: tülkusfilm või kultusfilm?

Loomulikult hakatakse küsima, kas kogu seda tülgaorgiat on sünnis kallil jõuluajal näidata. Foto: Filmikaader

Mõned filmid astuvad areenile enesekindla trummipõrina saatel, teised hiilivad sisse tähelepandamatult nagu vanapiigast tädi suguvõsa jõulupeole. Ja siis on see film: otsekui mustlase ennustus, mis aeg-ajalt meenub, aga mida keegi lõpuks eriti tõsiselt ei võta. Sest aastad läevad ja ettekuulutuse mõju lahjeneb, kuni järele jääb keskmiselt lõbus ja natuke piinlik meenutus.

Kõlakaid, et film on sündimas, levis juba tosin aastat tagasi HÕFFi (Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival) andunud fännide hulgas. Sellest ajast muutusid sahinad küll valjemaks, küll vaiksemaks, kuid ei kadunud iial. Paljude – ka allakirjutanu – mõtteis kujunes lõpuks välja kuvand illusoorsest filmist kui tegijate ähmasest soovunelmast, mille saatus ongi jääda vaid osaks fantaasiamaailmast.

Ent kanäe: selle aasta kevadisel HÕFFil astus film teispoolsusest otsustavalt reaalsusse. Kas kaua tehtud kaunikene või siis vaevaga ellu piitsutatud, juba kõdunemisjärgus elutu zombi?

Filmi sünd ja võtteperiood langesid aega, mil iga noor filmitegija plaanis teha (ja tegi) 80. aastate õudusfilmi paroodia. Rõhutatult algelised trikkvõtted, inisev süntesaatorimuusika, rumalaid otsuseid langetavad pooletoobised bimbod ja testosteroonist pakatavad föönisoenguga surfarid tobedate ja etteaimatavate süžeepöörete laineharjal balansseerimas on küllalt lollikindel retsept, et rebida saalist mõned kaastundlikud naerupurtsatused.