«Need kaks asja on andnud mulle ootused jõuludele, mis ei saa kunagi täituda. Loomulikult võib süüdistada Disneyt, Coca-Colat, Richard Curtist, Mariah Careyt, Kurt Nilseni või Alf Prøyseni, aga mulle on need ootused andnud Astrid Lindgren ja jõulud Bullerbys,» jätkab ta.
Järgmise alapealkirja all, mis kannab pealkirja «Jõulupornograafia», kirjutab stsenarist järgmiselt: ««Jõulud Bullerbys» oli kuusepuu langetamine lumistes metsades. Seal olid kelgureisid ja piparkoogitegu. See oli jõuluidüll, mis oli nii täiuslik, et tegi haiget. Astrid Lindgren, kogu Skandinaavia lemmikautor ja vanaema, on jõulud ära rikkunud, luues täiesti ebarealistliku pildi neist. Isegi kõige kaunimad ja edukamad mõjutajad ei ulatu Astrid Lindgreni põlvini.»
«Ei ole olemas ühtegi filtrit, mis oleks piisavalt ilus, et olla lähedal sellele meeleolule, mida ta sõnadega lõi, ja Ilon Wiklandi joonistused aitasid tal seda veelgi paremini teha. Lehtedest tuli piparkookide ja jõulumaagiaga lõhna. See oli lihtsalt jõulupornograafia, mis oli kahjulik noorele ja haavatavale meelele,» mõtiskleb stsenarist.
Selline meelestatus on tagajalgadele ajanud aga pea kogu Skandinaavia, kes usub, et Larsen on neile isiklikult liiga teinud. Paljud on Larseniga ka isiklikult ühendust võtnud: «See oli natuke kummaline, aga ka natuke naljakas. Tänapäeval võib öelda palju, aga Astrid Lindgreni kohta ilmselgelt mitte midagi,» ütleb Miriam Larsen.
Humoorikas panus debatti
Larseni sõnul on temast paljuski valesti aru saadud. Ta leiab, et seda tuleks eelkõige vaadelda kui humoorikat panust debatti ideaalsete jõulude üle, mitte kui kriitikat Astrid Lindgreni või tema loomingu pihta. Samas jääb Larsen oma sõnadele truuks: Lindgren on jõuludele seadnud ebarealistliku standardi.