:format(webp)/nginx/o/2024/12/19/16554429t1he628.jpg)
Kirjanik ja laulja Jaan Tätte käis täna Vikerraadios rääkimas oma hea sõbra Tõnu Oja ehk Laur Lomperi uuest laulutekstide raamatust «Vahi kuue paiku vahi kuue paiku».
Tätte tundis suurt rõõmu sellest, et Pärnus ei olnud tal võimalik raamatut ostagi, sest kõik eksemplarid olid välja müüdud. «See teeb au esiteks Tõnule ja teiseks Eesti rahvale, kes ostab veel luuleraamatuid. Mina arvasin, et Eesti rahvas ei tea enam kultuurist mitte midagi ja kõik arvavad, et see keskpärane meelelahutus televiisorist ongi kultuur, aga kultuur on see, kus pead ikkagi ise ka kaasa mõtlema ja vaeva nägema.»
Tätte ütles, et talle sobib Tõnust rääkida ja tema tekste ette lugeda, sest ta ise on Tõnu Ojaga paras tagarääkija. «Väga tihti me ei kohtu, aga aastas mõned korrad ikka. Mina ju olin kunagi teatrimaailmas. Ükshaaval võtame need Eesti näitlejad ja lavastajad läbi ja klatšime neid, nii et suu vahutab.»
:format(webp)/nginx/o/2024/12/18/16553126t1hc083.png)
Tätte sõnul oskab Oja nii kõlavaid tekste kirjutada tänu oma matemaatilistele võimetele. «Jumal ei ole käskinud, et Tõnu, sina pead hakkama luuletusi tegema, see on sinu elu. Tema on selline isehakkaja. Ma ei tea, kuidas see algus oli – vajadusepõhine või sealt Villu Kanguri kõrvalt. Tõnu on küll väga humanitaarne inimene, aga tegelikult rohkem veel on ta reaalainete inimene, tema pea lõikab nagu nuga. Kui tema teeb luuletusi, ta jälgib väga täpselt luule õiget klassikalist struktuuri, mis paneb ühe luuletuse päriselt elama. Muidu luuletajad panevad mõned riimid ka, et päris vabavärssi ei tee, aga kui kõik on nii, nagu peab, siis see on hoopis teine asi.»
«Ta teeb vajaduspõhiselt. Ta ei hakka niisama luuletama, kuigi ta peab seda tegema ka. Tõnu ei joo, võib-olla ta jõi nooruses, aga ta ei joo, nagu temaealised mehed. Ta veedab öö garaažis pead murdes, samas on ta sotsiaalne ja ühiskonnateadlik. Ma näen, kuidas ta läheb närvi, kui on mingisugune loll otsus valitsuse poolt välja võetud. Ta teeb igast asjast salmikese,» kirjeldas Tätte oma sõbra tööprotsessi.
/nginx/o/2024/12/19/16554437t1hb3b0.jpg)
Tänu hoolikale struktuurile on Tõnu Oja tekste Tätte sõnul nii hea laulda. «Heliloojad, kes tahavad laule luua, otsivad tekste, nad lappavad neid Eesti luulekogusid virnade kaupa. Ei ole sellist, et kõik on laitmatu. Ikka tuleb kuskil mingi viga sisse, kus sa pead rütmivea pärast midagi oma muusikas muutma. Tõnul mingeid rütmivigasid ei ole.»
Tätte hindab ka Tõnu Oja oskust jääda luuletades iseendaks. «Kui rääkida Tõnust, nagu me täna teda taga räägime, siis ta suudab luuletades jääda iseendaks küll. Ei ole niimoodi, et luuletades ta muutub kellekski teiseks, Kristiina Ehinaks või… Ei, jääb selleks, mis tema sassis peas toimub, ja selle ta püüab siis oma sassis pea seest panna mingisugusesse struktuuri.»
Tõnu Oja on isegi Jaan Tättest kord luuletuse loonud, kus Oja leiab järjest riime Tätte nimele. See luuletus on ka värskelt välja antud raamatus sees. «Seal ta Tättega otsis eesti keelest vist kõik riimid, mida võtta annab.»
Saates tuli juttu ka Tätte kirjutatud näidendist «Elu võtted», mille Tätte kirjutas just Tõnu Ojale ja tema pojale Pääru Ojale.
«Tõnu tuli ja imestas, kas ma olen veel suuteline veel midagi tegema. Ma ise ka seda ei tea, kas ma olen. Siis on ju põnev teada saada, kas ma olen. Kuna nende mõlema näitlemine on Eesti suur tipptase, ühel noorena ja teisel eakama näitlejana, siis neile midagi kirjutada – see on juba uhke väljakutse. Minu töö ei ole teha muud, kui proovida teha nende elu nii raskeks, kui võimalik, et nad laval ei saaks lihtsalt töllerdada ja ajada juttu suust välja, vaid et neil oleks seal väga keeruline,» kirjeldas Tätte Ojadele loodud tükki.