ARVUSTUS ⟩ Hästi hoitud saladus koos kolba ja femme fatale’iga

80ndad kestavad edasi: electropopparid Desire Paavli Kultuurivabriku laval. Foto: Margus Haav

Paavli Kultuurivabrikus kolmapäeva õhtul esinenud Desire ehk kanadalasest lauljanna Megan Louise pluss multifunktsionaalne sündivõlur Johnny Jewel pakkusid tänuväärselt tervikliku audiovisuaalse elamuse, mis haaras endasse nii meloodilise electropop’i parimaid aspekte kui ka kaheksakümnendate retrofuturistlikku visuaalset neoonesteetikat. On see siis maagilise realismi muusikaline ekvivalent või süntesaatoritega vürtsitatud film noir – mõjus igal juhul.

Desire’i esinemised on võrdlemisi hästi hoitud saladus nii muusika, visuaali kui ka Louise’i ülimalt sensuaalse ja energilise koreograafia poolest. Laval on eufooriat, teatraalsust ja varjamatut erootilist laengut koos eeterliku auraga. Selle keskpunktis keerleb väsimatu femme fatale Megan Louise, kelle sihvakad jalad mõõdavad lavalaudadel enesekindlalt maad mineviku ja tuleviku territooriumite vahele jääval eikellegimaal.

Desire on tuntud ja põhjusega hinnatud oma unenäolise süntpopi ja filmilikult atmosfäärilise kõla poolest. Nende läbimurdehetk saabus filmiga «Drive» (2011), mille heliriba võlus kuulajaid oma melanhoolse romantika ja lummava produktsiooniga. Louise’i hüpnotiseeriv vokaal ja ekstsentrilise kaunishinge Johnny Jeweli meisterlikkus on dünaamiline ja mõjus. Väga tore oli vaadata, Johnny käed puudutasid vahepeal süntesaatori klahve pehmelt ja lugupidavalt, otsekui ettevaatliku kassi käpad lemmikkonservi karpi. Koos nende kahega oli laval kolmandana end teadlikult tagaplaanil hoidev Louise klahvpillidel.