:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2024/12/20/16556013t1hed79.jpg)
Ukraina ja teistegi sõdade taustal tekib uuesti igivana küsimus, mis on kummitanud inimkonda aegade algusest peale: miks üldse sõjad puhkevad? Kas inimolend on tõesti nii vägivaldne, et ilma sõjata kuidagi ei saa ja rahuaeg saab olla vaid ajutise iseloomuga? See küsimus pole ju pelgalt teoreetiline – kui saaksime vastuseks «jah», siis leiaksime võtme ka edasiste sõdade ärahoidmiseks.
Briti ajaloolane Richard Overy on selle igivana küsimuse uuesti luubi alla võtnud. Eesti lugejale peaks Overy olema tuttav, temalt on eestindatud raamatud «1939: viimased rahupäevad» (tlk Kalle Kroon) ja «Diktaatorid: Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa» (tlk Marek Laane).
Niisiis on muidugi küsimus, miks sõjad puhkevad ja kas neid on tulevikus võimalik ära hoida, kummitanud inimkonda kaua aega. Overy viitab 20. sajandi tähtsaimate mõtlejate Albert Einsteini ja Sigmund Freudi kirjavahetusele – 1931. aasta lõpus kutsus Rahvasteliit Einsteini, et leida tema enda vabal valikul kirjasaatja talle olulisel teemal. Einstein valis Freudi vastama küsimusele, kas on võimalik vabastada inimkond sõjanuhtlusest.
/nginx/o/2024/12/20/16556018t1he1f0.jpg)
Vastuseks oli pamflett sama pealkirjaga, mis Overygi raamat kannab – «Why War?». Inimeste tumedate tungide asjatundjana vastas Freud, et sõda ära kaotada pole võimalik, sest vägivald iseloomustab kogu loomariiki, kaasa arvatud inimesi. Sõjavastasena oli Einstein pettunud, kuid arvestades seda, mis järgnes vaid mõni aasta pärast pamfleti avaldamist, oli õigus Freudil.
/nginx/o/2024/12/20/16556023t1h890b.jpg)
Nüüd üritab samale küsimusele vastata Overy. Tema kiituseks peab ütlema, et ta on küsimuse kallal silmnähtavalt tööd teinud ega ole piirdunud ajaloolasena üksnes ajaloolise vaatevinkliga. Tõepoolest, Overy raamat on ülevaatlik ja süstemaatiline.
Raamat on jaotatud peatükkideks, millest igaüks üritab vastata küsimusele, kas just peatükis käsitletud teema tõttu puhkevad sõjad. Overy toob välja bioloogilise, psühholoogilise, antropoloogilise, keskkonnaalase, ressursside, religioosse, võimualase ja julgeoleku aspekti.
Äärmuslik sotsiaaldarvinism Saksamaal ja NSV Liidus
Näiteks bioloogilise poole pealt toob Overy välja Charles Darwini evolutsiooniteooria, mille järgi jäävad arenguvõitluses peale tugevaimad. Kuid Darwin ei otsinud vastust küsimusele, kas just inimene on pärilikult sõdiva iseloomuga. Darwin nägi evolutsiooniteoorias liikide kohanemist muutuva keskkonnaga ja «võitlus» oli metafoor, mitte sünonüüm sõjale. Paraku arendati Darwini ideid edasi ühiskonnateadustes just sotsiaaldarvinismi tähe all, mille järgi jäävad peale tugevaimad inimesed ja sellest tõukuvalt ka tugevaimad riigid.
Oma äärmuse leidis sotsiaaldarvinism Natsi-Saksamaal, kus üritati kasvatada tõupuhtaid aarialasi, sest ainult «rassipuhas» Saksamaa suudab võidelda ülemvõimu pärast maailmas. Kuid ka Nõukogude Liitu võis vaadelda sotsiaaldarvinistlikust seisukohast: õiged ehk parimad inimesed on proletaarlased, kes juhivad proletariaadi maailmarevolutsioonile. Klassivõitlus või rasside võitlus olid kaks teooriat, mis paraku 20. sajandit iseloomustasid.
Usu koha pealt osutab Overy mitmele teooriale, mille kohaselt ususõja alustamise puhul tahetakse varjata muid motiive. Alates ristisõdadest kuni moodsate džihaadideni on mitmed teadlased üritanud näidata peidetud kavatsusi. Näiteks olevat džihaad vastus globaliseerimisele.
:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556022t1he364.jpg)
Overy ütleb, viidates al-Qaeda ja Daeshi näidetele, et sõja analüüsimisse tuleb usuline aspekt tagasi tuua. «Usk pole kunagi üldiselt lõppenud vägivallaga, kuid kohtades, kus usku peetakse ohus olevaks või seda tuleb tugevdada kas ohverduse või vallutusega, võib see olla peamiseks taganttõukajaks, mida ei saa mõõta ratsionaalsel viisil,» kirjutab Overy.
Üks kindlaimad sõja põhjustajaid on võimuambitsioonid. Overy räägib maailma ajaloos kolmest valitsejast, kelle võimuambitsioonid põhjustasid sõdu. Nendeks on Aleksander Suur, Adolf Hitler ja Napoleon Bonaparte. Nad kõik vallutasid palju, kuid kaks viimast sellest loetelust said ka lüüa. Just oma liigsete võimuambitsioonide tõttu. Suur tükk ajab suu lõhki.
Siiski jätab Overy sellest nimekirjast välja Jossif Stalini. Kahtlemata ajendas ka Stalinit võimuiha, kuid enne, kui Overy lähenemine ehk Stalini väljajätmine hukka mõista, tuleks Stalinit vaadelda võib-olla teise nurga alt. Stalin marksistina uskus, et tema poolt on ajalugu – kommunism pidi maailmas võitma niikuinii. Ning veel üks seik, mida pole palju mainitud, aga mida Overy raamatu taustal tasub välja tuua: Stalin oli paranoik.
RAAMAT
/nginx/o/2024/12/20/16556014t1h312e.jpg)
Richard Overy
«Why War?»
Pelican Books, 2024
400 lk
Võib ju vastu öelda, et rahvusvahelistes suhetes tuntud vangi dilemma tähendabki paranoiat, aga Stalin kahtlustas kõiki. Seda nii riigisiseselt kui ka laias maailmas. Kõrvalepõikena ja praeguse teema edasiarendusena jääb ikkagi müsteeriumiks, kuidas uskus paranoiline Stalin Hitlerit ja laskis Saksamaal 1941. aastal esimesena rünnata Nõukogude Liitu. Või jäi Stalin tõesti hiljaks?
Venemaa režiimi juht Vladimir Putin võib olla samuti haaratud võimuihast. Putini viis ju Kremlisse teine Tšetšeenia sõda ja sealtpeale edasi on Putin üksnes sõdinud. Gruusia, Krimm, Ukraina. Overy ei räägi sellest kui sõda põhjustavast tegurist, kuid vabalt võib olla, et ka autokraatlike liidrite haigus võib viia sõjani. Stalinil oli selleks paranoia ja Putinil hirm koroonaviiruse ees. Sellest räägib värvikalt ameerika ajakirjanik Bob Woodward oma värskeimas raamatus «War», kuidas Putin end koroona eest pea täielikult isoleeris ega saanud seetõttu ka adekvaatset pilti maailmast. See on üks seletus täiemahulise sõja puhkemisele Ukrainas.
Sõda on peetud pikka aega ja peetakse ka tulevikus
Laiem Ukraina sõja põhjus oli siiski julgeolek, millest Overy kirjutab põhjalikult. Ta viitab Thomas Hobbesile, kelle järgi kardavad riigid pidevalt mingisuguseid ohte ja võivad seetõttu sõda alustada. Üks Venemaa suurimaid, kui mitte suurim põhjendus alustada täiemahulist Ukraina sõda oli, et Ukraina liitumine lääne struktuuridega seab ohtu Venemaa julgeoleku. Pluss muidugi ajaloolis-kultuuriline vaade Putini poolt, millega Ukraina lahkumine Vene mõjusfäärist tähendaks ka Vene ajaloo amputeerimist.
Kuid ajalooliselt on julgeolekumured tähendanud peamiselt kaht lähenemist: kas rünnata esimesena või ehitada barjäärid. Nii nagu tegid hiinlased või Rooma keiser Hadrianus, püstitades Põhja-Inglismaale Hadrianuse valli. Praegu saab rääkida näiteks müürist Palestiina ja Iisraeli vahel.
Sõja tajumine millegi paratamatuna ei vähenda idealistide ja patsifistide pingutusi. Suure tõenäosusega oleks ilma nende inimeste tegevuseta sõdu olnud veelgi rohkem.
Kuid julgeoleku määratleb riikide omavaheline süsteem, nii nagu kirjutab ameerika teoreetik Kenneth Waltz oma 1979. aastal ilmunud raamatus «Theory of International Politics». Overy tsiteerib Waltzi: «Anarhistliku korraga riigid peavad tagama oma julgeoleku, ohud või näilised ohud on kõikjal.» Waltzi järgi on sõja uuesti juhtumine tingitud rahvusvahelise süsteemi struktuurist. «Anarhias on rahu habras,» kirjutab Waltz.
Kokkuvõtvalt kirjutab Overy, et kõik tema loetletud põhjused mängivad rolli, sõltudes ajaloolisest kontekstist, mis põhjus parajasti domineerib. Kuid sõda jääb inimkonda ikka saatma. «Kui sõjal on väga pikk inimajalugu, on sel ka tulevik,» lõpetab Overy.
Esitagem siia lõppu veel küsimus, mille ajendiks sai kerge vaidlus sotsiaalmeedias, kus esmalt Overy raamatust kirjutasin. Kas tõdemus, et sõda on paratamatu, muudab selle tõdemuse ka küüniliseks? Ma isiklikult arvan, et ei muuda. Olla realist ei tähenda küünik olemist.
Sõja tajumine millegi paratamatuna inimkonna ajaloos ja ka olevikus aga ei vähenda idealistide ja patsifistide pingutusi. Suure tõenäosusega oleks ilma nende inimeste tegevuseta sõdu olnud veelgi rohkem. Aga ei maksa end petta, nagu sõjad üldse maailmast ära kaoksid.