Liivakingu talu peremehel Kaido Kamal tuleb vahel tunne, et Tallinna võiks Eesti Vabariigist välja visata.

Sätib saunaahju kuivad lepahalud, terve sületäie.

Kõksib kirvega õhukesed laastud, samuti lepast, ja sätib halgude vahele. Need võtavad hästi tuld. Mitte küll väga kiiresti, sest suitsusauna ahjul pole korstnat ega meeletut tõmmet. Juba tõuseb kerisekivide vahelt hall tihe suits ja täidab kiiresti ülemise poole leiliruumist.

«Nii. Mis kell praegu on?»

«Kohe saab kaksteist.»

«Siis oleme graafikus. Järgmine sületäis tuleb kell üks, kolmas kell kaks. Kell kolm segame ahju ära ja jätame kolmeks tunniks seisma. Kell kuus on saun valmis.»