:format(webp)/nginx/o/2024/09/10/16349950t1h76e3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/12/23/16560750t1h9ea7.jpg)
- Stubbs ja paša: kas asjatundmatus või kultuuriline pimedus?
- Piibli sümbolid mõjutavad jätkuvalt kaasaegset kultuuri.
- Usundite mõju kunstille, kirjandusele ja üldse kultuurile.
Ignorantsi enesekindel allakäik: kas koolid vajavad usundiõpetust?
Postimehe äsjasel gallupil «Kas usundiõpetus tuleks lisada põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka» osalenutest andis 28 protsenti oma jah-hääle, 63 protsenti oli selle vastu ning 9 protsenti jäi ükskõikseks.
Inglise kunstnik George Stubbs (1724–1806) oli tuntud oma elutruude hobusemaalide poolest. Leiti, et tema hobused lausa hüppavad lõuendilt, pruuskavad ja kaapavad jalga. 1762. aastal sai kunstnik valmis hiigelsuure maali «Whistlejacket», mis kujutas elusuuruses, tagajalgadel seisvat hobust, Rockinghami markii araabia täkku. Markii, kes oli Briti peaminister, riputas maali oma äsja laiendatud Wentworthi paleesse, kus võõrustati tihti riiklikke külalisi.
Ühel päeval kutsus ta õhtusöögile ühe Türgi paša, kuulsate ratsahobuste omaniku. Too viidi palee saali ning näidati uhkusega Stubbsi võrratut maali. Kõigile üllatuseks ei avaldanud paša mingit entusiasmi. Ta astus maali juurde, jõllitas seda juhmilt, ning küsis siis oma võõrustajatelt, kas see uhke hobune, keda talle lubati näidata, on lõuendi taha peidetud.
/nginx/o/2024/12/23/16560687t1h18ea.jpg)
Kuna islami kunst ei luba elusolendite realistlikku kujutamist, ei olnud pašal oskust lugeda maalikunsti, näha kahemõõtmelises kujutises kolmemõõtmelist reaalsust. Ta nägi lõuendit ja raami, aga ei näinud hobust.
Niisamuti seisin ise aastate eest Eesti turismigrupiga Louvre’is, kus kohalik giid (tõlgi abil) üritas luua meiega mingitki dialoogi. Ta rääkis innustunult piibliaineliste teoste sümboolikast, kunstniku peenelt peidetud vihjetest. Ta ootas meilt avastamis- ja äratundmisrõõmu, kuid seda ei järgnenud: kui ei olda millegagi tuttav, ei saa seda ka ära tunda ega lõuendi tagant avastada. Giidi silmist võis lugeda tema aina langevat hinnangut eestlaste haridustaseme kohta. Muuseas, meie jälgedes sörkis nätsu närides Ameerika koolinoorte grupp, kes suutsid oma giidiga diskuteerida ja kaasa mõelda, tõmmata paralleele asjadega, mis nende taustsüsteemis näisid olevat iseenesestmõistetavad.
Sisu vormis ja sisuta vorm
Enamik viimaste aastatuhandete jooksul loodud kunstist baseerub religioonil, olgu see piibel või antiikmütoloogia. Sama laieneb muusikale ning vähemal määral kirjandusele. Kuulata Bachi oratooriumi, ent kuulda vaid meloodiat ja vokaali on sama kui lugeda Dostojevski «Vendi Karamazoveid» pelgalt ühe perekonna seebiooperina või vaadata Sixtuse kabeli lakke ja irvitada paljaste tagumike üle. Eemaldades neist teostest konteksti, kaotame nende tegeliku olemuse ja võime hinnata ainult vormistatust. Ehk siis: näita lollile kuud ja ta vahib su sõrme.
Läänemaailma kultuuri ja tsivilisatsiooni tüvitekstiks võib pidada piiblit, mis oma ulatuse ja sisulise mitmekesisusega on lähtestanud mitte ainult eetilisi ja moraalseid süsteeme, vaid ka õhtumaade kunstilise ja intellektuaalse eneseväljenduse olemuse.
Katseid luua sellest sõltumatut, täielikult alternatiivset narratiivi, mis ei sisaldaks ühtki paralleeli kanoniseeritud tekstide kogumiga, võib pidada põhimõtteliselt võimatuks. See on tingitud piibli olemusest kui universaalsest ja kõikehõlmavast baastekstist, mis haarab kõiki inimelule omaseid situatsioone, nende põhjuste ja tagajärgede analüüsi ning nende vaimseid ja moraalseid dimensioone.
Piiblilood ei ole pelgalt religioossed allegooriad, vaid arhetüüpsed narratiivid, mis struktureerivad meie arusaama inimkogemusest läbi sümboolsete näidete ja karakterite. Kirjaoskamatuse ajal anti neid lugusid edasi kunsti vahendusel – pilt oli ainult sõna semantiline sümbol, mis ärkas ellu, taganes ja jutustas vaatajale oma loo. Nüüd oleme astunud justkui läbi kõverpeegli: pilt on, heli pole.
Noorus on hukas
Töötades juba aastaid pedagoogina (nii kunsti kui muusika vallas), põrkan tihti kokku eestlaste muidu nii kõrgelt väärtustatud haridustaseme kõige nõrgema sambaga, milleks on tohutu üldkultuuriline piiratus. Need, kes peaks olema noorema põlvkonna kunstimaailma helgemad pead, muutuvad paljude klassikaliste kunsti- või heliteoste ees sellekssamaks Türgi pašaks, kellele näidatakse, kuid kes ei oska näha.
Taolise tahtliku pimepunkti on tootnud haridussüsteem, mis väldib ligipääsu tüvitekstidele isegi kriitilise analüüsi meetodil, sest usundiõpetus (erinevalt usuõpetusest) on tekstide, sümbolite ja nende mõjusfääri neutraalne tundmaõppimine.
Kaasaegne kirjandus, filmikunst ja isegi popkultuur tuginevad sageli piibellikule raamistikule, isegi kui seda otseselt ei tunnistata. Näiteks apokalüptilised narratiivid, nagu neid kohtab nii ulme- kui ka draamateostes, tuginevad sageli ilmutusraamatu sümbolitele ja struktuuridele. Armastuse ja ohverduse teemad, mida käsitlevad nii Shakespeare’i näidendid kui ka tänapäevased romantilised komöödiad, on tihti läbi põimunud piibli metafooridest. Klassikalised piibli tähendamised, eestlase mõistes «vanasõnad», on osa igapäevasest kõnekeelest.
/nginx/o/2019/08/13/12461408t1h6af7.jpg)
See, kui palju on piibliainelisi nalju ja analoogiaid sellistes animasarjades nagu «Simpsonid» või «South Park», nõuaks omaette uurimust. «Lõvikuningas» on lahe film ka siis, kui ei teata, et tegijad jutustavad tahtlikult ümber Joosepi ja Moosese lugu vanast testamendist. Eesti vaataja jaoks on need viited ja paralleelid sageli nagu pärlid sigadele (väljend piiblist); ka tõlkijate puhul on märgata, et sõnade taga mõtet tihti ära ei tunta.
Kultuuriruumi ootekoridoris
Tahta osaleda lääne kultuuriruumis, oskamata näha tüvitekstide ja sekulaarse maailma vahelist dünaamikat, on küll võimalik, kuid mitte kadestamist väärt olukord. Piibli sümbolitest ja terminoloogiast täielikult mööda vaadata või sellest distantseeruda tähendab kaotada juurdepääs tohutule hulgale kultuurilistele koodidele, mis on kujundanud ja kujundavad õhtumaade intellektuaalset kui ka emotsionaalset arusaama maailmast.
Hüljates vabatahtlikult teadmised religioonist, ei tähenda ainult tekstilise ja kultuurilise baasi hülgamist, vaid ka võimaluse kaotamist osaleda dialoogis, mis on kujundanud kogu Lääne kultuuri ajaloo. Hääletustulemused, mis ülekaalukalt valivad üldkultuurilise kirjaoskamatuse, on hirmuäratav märk. Õnneks sai minu põlvkond oma teadmised piiblilugudest nõukogude koolisüsteemi ateistliku kasvatuse tundidest: isegi väärastunud teadmised on paremad kui teadmiste puudumine.