Mart Sander: usundiloos harimata eestlased on kui pimedad ja kurdid

Ühele vaatajale «Mees juuksuris», teisele «Simson ja Delila: lugu kirest, reetmisest ja kättemaksust». Teadmine piiblist annab teosele mitmeid eri tasandeid. Foto: Repro: tundmatu kunstnik

Ignorantsi enesekindel allakäik: kas koolid vajavad usundiõpetust?

Postimehe äsjasel gallupil «Kas usundiõpetus tuleks lisada põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka» osalenutest andis 28 protsenti oma jah-hääle, 63 protsenti oli selle vastu ning 9 protsenti jäi ükskõikseks.

Seisin ise aastate eest Eesti turismigrupiga Louvre’is, kus kohalik giid (tõlgi abil) üritas luua meiega mingitki dialoogi. Ta rääkis innustunult piibliaineliste teoste sümboolikast, kunstniku peenelt peidetud vihjetest. Ta ootas meilt avastamis- ja äratundmisrõõmu, kuid seda ei järgnenud: kui ei olda millegagi tuttav, ei saa seda ka ära tunda ega lõuendi tagant avastada. Giidi silmist võis lugeda tema aina langevat hinnangut eestlaste haridustaseme kohta. Muuseas, meie jälgedes sörkis nätsu närides Ameerika koolinoorte grupp, kes suutsid oma giidiga diskuteerida ja kaasa mõelda, tõmmata paralleele asjadega, mis nende taustsüsteemis näisid olevat iseenesestmõistetavad.