Liiga sageli mõtlen lavastuse teemale, näidendi autori mõtteile ning lavastaja rõhuasetustele, unustades näitleja, kes igal õhtul oma naha turule viib ja publikuga silmitsi seisab.

Üks hetk, mis defineerib «Metsavenna» tõlgenduse Ugala laval, oli Aarne Soro Georg Otsana. Kui teater on märkide mäng, siis üks viiv määrab palju. Soro rolle oli lavastuses kaugelt rohkem kui üks, tähtsaim neist polnud kunagine kuulus nõukogude laulja, aga miski läks just selles hetkes tabamatult täppi. Jonase «Metsavenda» võib kaudselt võrrelda Alvis Hermanise «Musta luigega» Riias Uues teatris, mõlemad ironiseerivad okupatsiooniaja kultuuriheeroste üle sooja kaasaelamisega. 

Kommentaarid
Copy