Kuni 19. sajandini kirjutati muusikat õukonnas esitamiseks ehk vähem kui 20 inimesele. Periooditi riigipäid teeninud Bach ja Royer olid oma ajastus puuris. Pärast on nende muusikat hakatud esitama suurtes saalides. Seda võib võtta nii, et nüüd Bach ja Royer justkui vabastatakse.
Mõne dirigendi jaoks on oluline tunda esitatavate heliloojate hingeelu, mis pole kõige lihtsam ettevõtmine, sest näiteks intervjuusid Bachiga ju ei leidu.
Festivali avakontserdil Eesti Sinfoniettat dirigeeriva Jaan Otsa jaoks on heliloojate kirjade lugemine kahtlemata põnev tegevus ja võib anda inspiratsiooni oma tõlgenduse otsimisel, kuid ta ei saa öelda, et see oleks tema jaoks vältimatu osa teose ettevalmistamisel. Küll aga huvitab teda laiem kontekst: aeg, ümbritsev keskkond ja muu. Otsale jäävad heliloojate sünniajad ja nende kirjutatud teoste oopusenumbrid suhteliselt hästi meelde, ta asetab nad oma peas teatud sorti raamidesse.