Eesti filmides müttasid tänavu nii õmblusmasinad kui mootorsaed

«Biwa järve 8 näo» peaosatäitja Elina Masing on öelnud, et Biwas usuvad kõik tegelased maagiasse. Foto: Filmikaader

Lõppeval aastal paistsid kodumaiste filmide seas välja lühifilmid, rahvusvaheliselt kõige edukamaks osutus väikese eelarvega õudusmuusikal ning mitmed lood tegelesid lepituse või õnnelikkuse küsimustega. Ja eestlane armastab tööriistu, sest filmides nägime nii mootorsaage kui õmblusmasinaid.

Mis teeb inimese õnnelikuks? Ja kuidas jõuda rahuni? Tundub, et õnnelikuks saamise peale kulub rohkem aega kui õnnelik olemise peale.

Mõni tõstab endale innuga ette magusate tõotustega täidetud esoteerilise raamatu, nagu oleks see seapraad jõululauas. Mõni hoiab valvsalt lähedaste ligi või võtab hoopis lootusrikkalt aega iseendale. Ühed annavad endale eesootavaks aastaks uhkeid lubadusi, mille toel jõuda uute saavutusteni, teised vaatavad mõtlikult lõppevale aastale tagasi ja püüavad isiklikest õnnestumistest mingit tänutunnet leida, olgugi et silmapiiril möllav sõda või majanduslikud raskused ähvardavad hingeseinu veelgi pragulisemaks lüüa.

Eestis tegelesid lõppeval aastal õnne ja isikliku rahulolu – või hoopis selle kaotamise – küsimustega mitmed kodumaised filmid, alustades abielupaari psühholoogilise mänguga Tammsaare ekraniseeringus «Elu ja armastus» või ühe kogukonna eneseotsingutega Marko Raadi «Biwa järve 8 näos» ning lõpetades elujaatava spordidokumentaaliga «Anett» või hoopis üliodavalt valmis tehtud õudusmuusikaliga «Mootorsaed laulsid», kus tobukesest Jaan laulab armastatust ilma jäänud Tomile: «Kõik, mis hea, see hapuks läinud... Alles viletsus, elurõõm on p**sse käinud!»