:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574869t1h38ff.jpg)
Meie seast on 91-aastaselt lahkunud Luule Žavoronokina tuntud Luule Pavelson, kauaaegne Tallinnfilmi toimetaja ja animafilmide dubleerija. Mälestamaks Tallinnfilmi legendi, avaldame taas Anu Jürissoni südamliku loo 2016. aastast. «Ausalt, seda ma küll ei mäleta, mis aastal ma dublaaže tegema hakkasin, aga tegema hakkasime sellepärast, et tollal ei olnud meil tiitrimasinat,» rääkis Luule Pärnu Postimehele.
Kui aga mainida, et too daam kandis aastate eest perenime Žavoronok, löövad vähemasti 30–40-aastastel silmad särama.
Osale meenub koguni omalaadne «luuletus»: «Tõlkija Valeria Villandi, helioperaator Herman Vahtel, režissöör Eugen Rozenthal ...», mis pea iga multifilmi lõppu omal ajal käis. Need olid filmistuudio Tallinnfilm töötajad, kes linateosed eesti keelde dubleerisid.
Vanadaam ise laiutab selle fenomeni peale käsi: mis imeasi see küll on, et tema nimi ikka ja jälle sellise reaktsiooni põhjustab. Ja on veidi pahane, ehkki lagistab samal ajal naerda. Oma nime pani ta kõige lõppu ju seepärast, et pidas kolleegide tööd enda omast tähtsamaks. Aga võta näpust! Nüüd nimekirja esimest otsa ei mäletata. Ja löö või maha, kuid kõigil on meeles just see viimane: Žavoronok.
:format(webp)/nginx/o/2025/01/02/16574836t1h253c.jpg)
Augusti viimasel nädalavahetusel Tõstamaa mõisas «Kaduva? kino päeval» kandis nostalgiliste multifilmide tuba häärberi esimesel korrusel sümboolselt just seda nime. Päev ise oli ühtlasi justkui filmitegijate kokkutulek.
«Me panime (nalja pärast – toim) isegi Eesti filmi 100. aastapäevaks tehtud telesaate lõppu «toimetaja Luule Žavoronok»,» muheleb juhust kasutanud ja vana tuttava poolt läbi astunud stsenarist ja režissöör Jaak Lõhmus.
Luule möönab, et selle taga on mingi psühholoogiline moment.
«Mul on sihuke pisike raadio, kus nuppu keerates tuleb kanaleid vahetada. Sattusin kogemata Klassikaraadio peale. Ja mis mina kuulen: «Ja nüüd mängib teile kuulus Ameerika muusik Tšaikovski esimest klaverikontserti, mida soovib Luule Pavelson.» Ja siis kohkus saatejuht ise ka ära – jälle kuskilt kõrva tagant tuli lapsepõlv meelde või tont teab mis. Kui muusika vait jäi, parandas, et seda soovis Luule Kask või Hämarik või mis nimi see iganes oli,» jutustab vanadaam. Ja lisab, et teine asi, mis rahvasuus edasi elab, on fraas «Kes on? Postiljon Petškin».»
Luule mõjub oma tillukeses elutoas retroliku linaga laua ja vaasi pistetud kuivatatud oranžide füüsalite tagant nii energilisena, et tundub, nagu võiks ta hommepäev telemajas taas mõnd multikat sisse lugeda.
Ent naine möönab, et on elu jooksul kümneid konte murdnud ja jalad on karkudega kõndimisest nii nõrgaks jäänud, et omal jõul ta ratastoolist püsti ei saa. Käedki ei jaksa keha raskust nii palju kanda, et end sirgu lükata. Nii on voodi tema püsiv elupaik juba seitse aastat ega olnud mõeldav tulla mõisa rahvale oma mälestusi rääkima.
Ehkki sündinud Pärnus, on Luule Tõstamaaga seotud olnud läbi elu: siin elas tema vanaema, siin on ta ema vaatamas käies viis sapakat läbi sõitnud ja nüüd on mitmel kuul aastas see tema enda kodu. «Kui varem käisin siin ema juures, daamikotike näpu otsas, siis nüüd kolin nii kui tigu, maja seljas. Mul peab kõik käeulatuses olema,» heidab ta enda üle nalja.
«Ausalt, seda ma küll ei mäleta, mis aastal ma dublaaže tegema hakkasin, aga tegema hakkasime sellepärast, et tollal ei olnud meil tiitrimasinat. Kõik kirjad joonistati. Ja see oli kallis, üleval oli kohe sihuke osakond kahe kunstnikuga,» meenutab Luule. «Tol ajal oli tiitrite masin ainult filmilaenutuskontoril – see oli selline poolsõjaväeline ideoloogiline asutus, kus kontrolliti kõiki vabariigi kinoaparaate ja tehti iga filmi kohta kohutaval hulgal statistikat, mis Moskvasse saadeti.»
Luulel õnnestus selles kontoris 1956.–1957. aastal töötada. Enne kui ta multikateni jõudis, täitis ta toimetuskolleegiumi protokolle, kuni ükskord keegi ütles: «Žavoronok, hakake tegema!». «Ma ei teadnud toimetamisest siis ju midagi,» nendib vestluskaaslane.
«Kuna nuku- ja joonisfilmidele subtiitrite tegemiseks raha polnud, sündiski mõte, et hakkame peale rääkima,» mäletab vanadaam. Kuna näitlejatel oli sageli aega vaid öösiti, kippus mõni kolleeg arvama, et Luule keedabki toimetuses ainult kohvi.
Kui üks Tõstamaa kinopäeva korraldajaid Jaak Elling enne Luulega kohtumist mulle tema telefoninumbri usaldas, poetas ta, et enne keskpäeva pole mõtet helistada, vana töögraafik toimib vanaproual siiani.
/nginx/o/2016/09/01/5789337t1hcf4e.jpg)
«Terje, mäletad sa, mis võisid olla nende tüdrukute nimed, kes sul dublandiks olid?» pärib paljude filmide helioperaator Enn Säde «Vallatutes kurvides» (1959) kaksikõdesid Vaiket ja Maretit kehastanud Terje Luigelt Tõstamaa mõisa saalis filmikohtumisel.
Seda, et Terjel osas stseenides tema eest sõitnud motosportlaste ja tema asemel jahilt pealetükkiva Raivo eest külma vette hüpanud õe Tiia kõrval (see stseen unustati suvel filmimata ja Terje haigestumisega ei saadud riskida) teisigi dublante oli, paljastavad rahvusringhäälingu arhiivi fotod, mida Säde teada pole veel avaldatud.
/nginx/o/2016/09/01/5789339t1h0928.jpg)
Luik (vanal fotol paremal) sõnab üllatunult, et pole neid fotosid näinudki. Ent nimesid ta ei mäleta. Küll oskab pajatada rohkesti lugusid, kuidas vaatajad mõne stseeniga ära peteti.
Suurim pettus oli tingitud sellest, et väiksel poisil, kes teda filmis sõidutama pidi, ei ulatunud jalad pedaalideni. Tuli kaua nuputada, kuidas seda teha. Ja ära see tehtigi – kuidas, näeb fotolt.
/nginx/o/2016/09/01/5789343t1h535b.jpg)
Ehkki Arvo Kukumägi nendib mängufilmi «Ideaalmaastik» (1980) võtterühma liikmetega Tõstamaa mõisas filmikohtumisel, et tema oli alles poisike, kui peaossa sattus ja selle eest üleliidulise parima meesnäitleja auhinna pälvis, on tema kõrval istuval Tõnu Kargil seoses filmiga mitu lustakat lugu meenutada. Näiteks see, kuidas toonane Eesti NSV kinokomitee esimees oleks tähtsal üritusel käpuli käinud.
«Mul on hästi meeles, kuidas olime Moskvas filmifestivalil. Kesktelevisiooni kaamera võttis otse ülevalt kaadreid ja Feliks Liivik pidi viima lillepärja – kas see oli Lenin või kes see oli – ausamba juurde. Ent Liivik oli viina võtnud ja suhtus minusse kuidagi väga isalikult: «Tõnu, tule aita ilusti kõndida!» Võtsin tal käe alt kinni, seal olid väikesed astmed ja kujutage ette, kaamera ees Liivik komistaski ja pidi kukkuma,» jutustab Kark.
«Kõndisime mõne meetri edasi ja Liivik küsib: «Tõnu, mis su punkt on?» – «Mul on 220 rubla,» vastasin. «Homme on 350.»
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)