NÄDALA RAAMAT ⟩ Mehis Heinsaare rännakud olemise ja elamise piirimail

Kirjanduslik kohtumine mullu aprillis Pärnus Koidula muuseumis, külas oli kirjanik Mehis Heinsaar. Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Mehis Heinsaart, Eesti hinnatuimat maagilise realismi esindajat võib südamerahu ja täie kindlusega nimetada arhetüüpseks loojanatuuriks, võib-olla üheks viimaseks ellujäänute seas.

Ta kannab eneses erakluse ideaali või õieti ongi niisugune tüüp, munkkirjanik, kes «ei kõlba pereeluks» ning kes just üksildaste siseekspeditsioonidega oma hingemaastike soodesse ja katedraalidesse või jalgrattamatkadel eluslooduses ammutab väge loominguks. Ent kuis olekski võimalik teisiti luua, luua midagi tõeliselt väärtuslikku, tundmata iseennast?

(Ühes kirjanik Lauri Sommeri või ka Tartu peal tuntud rahvaluule koguja Valdo Valperiga olid nad pikka aega need viimased vaprad üksiklased, kes ei liitunud Facebookiga. See andis neile iseäraliku suuruse ja eheduse, vaimsuse oreooli. Minu suureks üllatuseks või ka nördimuseks asjatavad nii Mehis kui ka Lauri juba mõnda aega Facebookis. Ainult Valdo seisab veel kindlalt vastu sellele deemonile. Aga tema on Instagramis.)